Minu mürgine kindlus ehk kodukeemiast ja keemiavabast kodust

"Minu kodu on mu kindlus"...
Kui sageli me aga mõtleme selle peale, et see "kindlus" võib osutuda hoopiski mürgikambriks ?
Kas Sa tead kui "mürgine" Sinu kodu on ?

Sellise veidi kõheda sissejuhatuse all tahaks rääkida kodukeemiast ja keemiavabast kodust.

Reklaamid räägivad meile, kui hästi mingi vahend plekke eemaldab või pindu puhastab, kuidas mugavalt ja automaatselt pihustatakse sinu ruumidesse üht või teist lõhna, et kodu oleks "värkse" ja kuidas see või teine pesupulber muudab pesu pehmeks ja hästilõhnavaks.
Nende toodete toksilisest koostisest ja kahjulikest mõjudest tervisele reklaamides aga targu ei räägita.

Erinevad uuringud näitavad, et meie kodudes on kohati kuni 50% kõrgem saastatuse tase kui õues, seda justnimelt erinevate puhastusvahendite ja kodukeemia tõttu.

Kui inimestelt küsida, kui suureks peavad nad oma igapäevaelus  kemikaalidega seonduvat ohtu ja terviseriske, vastavad üllatavalt palju, et see ristk on väike, kuna nad ei puutugi kemikaalidega kokku ! Inimesed lihtsalt ei adu, et ka igasugune kodukeemia tähendab ohtlikke kemikaale.

Nii hingame me neid kemikaale enesegi teadmata sisse, see satub puhastatud pindade kaudu meie nahale ja toidulauale...

Meid kodus kõikjal ümbritsevad keemilised ained ei pruugi oma kahjulikku mõju avaldada koheselt - see võib avalduda alles aja möödudes või suisa järeltulevatel põlvedel. Allergiad, pidev väsimus, peavalud, sagedased hingamisteede haigused või punetavad ja väsinud silmad  - kõik see võib muuhulgas viidata kokkupuutele kemikaalidega, mis meid ümbritsevad.

Kemikaalide pikaajalist mõju inimesele on uurima hakatud alles hiljuti. Uuringud näitavad, et kemikaalid võivad põhjustada hormoonsüsteemi kahjustusi, viljatust või probleeme viljastumisega, raseduse katkemisi ning enneaegset sünnitust. Samuti kroonilisi haigusi, vähkkasvajaid ning laste käitumishäireid. Lisaks on kodukeemia suuremal või vähemal määral ohtlik ka keskkonnale ning nii mõndagi kodukeemiatoote pakendit ei tohiks tegelikult üldprügi sekka visata.

Kõige vastuvõtlikumad on loomulikult lapsed, uuringud näitavad, et lapsele avaldab kodukeemia mõju juba enne sündi - ema raseduse ajal. Isegi isegi kui pärast lapse sündi keemiliste tarbevahendite tarvitamine lõpetati, on kahjud juba olemas.

Kui aastaid tagasi kannatas Eestis allergia all umbes 8% inimestest, siis nüüd on allergikute osakaal linnades kasvanud ca 20% elanikkonnast, neist suur osa on lapsed.

Ehk siis - enne seda, kui ostad poest järjekordse uue keemiatoote mõtle - kas mul on seda ikka  vaja või saab ka teisiti !
Kindlasti tasuks eelistada loodustooteid või ökomärgistusega tooteid, sest need on ohutumad nii tervisele kui keskkonnale.

Pat Thomas räägib oma raamatus „What´s in this stuff?” („ Mis selle sees on?”) erinevatest kodukeemiatoodetest ja nende kahjulikest mõjudest: 

Õhuvärskendajad
Õhuvärskendajaid ei puhasta ega värskenda tegelikult õhku ! Nad lisavad sinna sinu ninale meeldivamat lõhna, mis jätab ebameeldiva lõhna lihtsalt tahaplaanile.
Suurem osa neist sisaldavad formaldehüüdi, mida peetakse kantserogeeniks, võib põhjustada ka allergilisi reaktsioone, nahapõletikku, peavalusid, limaskestade ärritusi, liigese- ja rinnavalusid, kurnatust, uimasust ja immuunsüsteemi häireid.
Teine peamine õhuvärskendajates kasutatav aine -  fenool - võib põhjustada nahalöövet, külma higi, krampe, vereringehäireid või ka ekstreemsetel juhtudel koomat.

Minu arvates on igasuguste lõhnapihustite ja nn. "õhuvärskendajate" või wc lõhnastajate kasutamine täiesti lubamatu, eriti kodudes, kus on lapsed. Nende reklaamimine ja propageerimine tuleks aga hoopsiki keelustada ning inimesi tuleks rohkem teavitada nendega seotud ohtudest.

Hästi lõhnab korralikul tõhutatud ja puhas kodu, õhuvärskendi vaid "matab" üht lõhna teisega, sisse hingates tekitavad need aga allergiaid, limaskestadeja kopsude ärritust ja hingamisteede haigusi, samuti mõjuvad ärritavalt silmadele.
Kui tõesti tahad lisaks värskele õhule tuppa mingit "aroomi", kasuta pigem looduslike eeterlikke õlisid või nn. "lõhnapatju", mis on täidetud looduslike ürtidega.

Poleerimisvahendid
Kas sa tead, mis on selle hind, et su mööbel lõhnalapiga puhastamise järgselt sidrunilõhnaline ja läikiv tundub? Mööblipuhastid ja lõhnastatud puhastuslapid sisaldavad ammoniaagi formaldehüüdi (ammonia formaldehyde), mis on üks tüüpilisi astma tekitajaid. Puidu puhastamiseks saad hea efekti ka näiteks kerge äädika ja vee lahusega, mis on täiesti keemiavaba ja odav puhastusvahend.

Vaibapuhastajad
Vaibapuhastusvahendid sisaldavad kemikaale, mis talletuvad vaibamustrisse ja imbuvad sealt vaikselt ümbritsevasse keskkonda. Eriti ohtlikud on aga igasugused plekieemaldajad. Kui neid suures koguses kasutada ja korralikult välja pesemata jätta, võivad need põhjustada näiteks maksa- ja neerukahjustusi.

Tualetipuhastajad
Tualett peab ilmselgelt igas kodus läikima, kuidpigem tasuks eirata TV´st tuttavat relaami "WC puhastamine ei pea olema nagu ettevalmistus olümpiaks" ja tasuks veidi rohkem vaeva näha läikimalöömise nimel ning vähem kasutama tugevaid kemikaale sisaldavaid "üliefektiivseid tooteid". Paljud tugevad tualetipuhastajad sisaldavad fenooli, mida meditsiin kahtlustab ühe võimaliku vähitekitajana. Kui tualettpoti veepiiril on mustus, proovi sellest vabaneda hoopis paari C-vitamiini tabletiga, jättes need mõneks ajaks tualetivette lahustuma. Ka Coca-Cola light teeb WC potiga imesid ja sobib väga hästi glasuuri puhastamiseks.

Pesupehmendajad ja pesupulbrid.
Puhtusest lõhnavat "sirelihõngulist" pesu on küll kapist mõnus välja võtta, aga kas puhtus ei peaks olema mitte ilma lõhnata ? Pesupehmendajad ja tugevad konsentreeritud ning lõhnastatud pesupulbrid on põhjuseks väga paljudele nahaärritustele, allergiatele ja ka peavaludele. Paljusid tuntud pesupulbreid valmistatakse pertooleumitööstuse jääkmaterjalidest, mis ei ole sugugi looduslikud. Kui vähegi võimalik, kasuta vana ja head pesuseepi ja pesumasina jaoks vali pisut kallim aga allergiavaba pesupulber. Julgen kindlalt soovitada ka pesupähkleid ning pesumagnetit. Pesumagneti kohta loe SIIT, pesupähklit ekohta näiteks SIIT.

Nõudepesumasina pesuvahend
Nõudepesumasin teeb meie elu küll palju mugavamaks, ettevaatlik ja tähelepanelik tuleks olla aga pesuvahenditega. Paljud neist sisaldavad kuiva kloori, mis masinat avades aurupilvena tuppa paiskub. See aga võib põhjustada silma ja hingamisteede probleeme.


Nõudepesuvahendid
Väga paljud tuntud nõudepesuvahendid sisaldavad üllatavalt suurtes kogustes ohtlikke aineid. Milliseid nõudepesuvahendeid osta ning milliseid kinldasti mitte, võite lugeda näiteks  SIIT


 Klaasipuhastusvedelikud
Enamus klaasispreidest sisaldavad kemikaale, mis põhjustavad silma-, kurgu-ja nahaärritust.Akna raame saate näiteks puhastada sidrunimahlaga - laske sel umbes 10 minutit toimida ja peske siis puhta veega maha. Aknaklaase saab väga hästi pesta veega, kuhu on lisatud natukene äädikat, mis jätab klaasid sätavaks ja kirkaks. Kui aknaklaas on kaetud rasvase mustusega (näpujäljed,, autohetigaasidest mustus jne), lisage pesuveele veidi soodat. Kasutada võib loomulikult ka ökoloogilisi puhastusvahendeid nagu näiteks Ecover, Sodasan või Sonett.

Põrandapuhastusvahendid
Põranda kiirpuhastusvahendite turg on pidevalt kasvav, nendes vahendites sisalduvate kemikaalidega pidevalt kontaktis olles võivad kaasneda närvisüsteemihäired, mille korral tunned ennast pidevalt nagu oleksid kergelt purjus.Taas kord kasuta pigem puhast vett koos sortsu äädikaga. Kui põrand on mustem, siis aitab tavaline seebivesi selle puhtaks teha.

Antibakteriaalsed seebid ja puhastustooted.

Enamus tavakasutuses olevaid antibakteriaalseid puhastusvahendeid sisaldavad triklosaani, mis on üks dioksiini vormidest ja mida seostatakse immuunsüsteemi nõrgenemise, fertiilsuse languse, hormonaalsüsteemi häirete ning sünnidefektidega.
Muide - tavaline seep hävitab 99,4% bakteritest, antibakteriaalne seep 99,6% ! Kas see 0,2% on tõesti seda ohtu väärt ?



***

Mõned nipid :

* Lihtsa pesuvahendi igaks otstarbeks saad kui segad 4 sl soodat 1l kuuma vee kohta.

* Mustemate pindade puhastamiseks: 1/8 kruusi pesusoodat, 1sl ökoseepi ja 1/4 kruusi äädikat ja 2l kuuma vett.

* Pesuloputusvahendi võid pesumasinas asendada tavalise äädikaga. See puhastab masinat ka katlakivist, mis vähendab veelgi keemia hulka majapidamises.

* Pesu hulka võib panna magnetpalli, mis muudab pesuvee pehmemaks ja hoiab ära katlakivi tekke. Magnetpall on piiramatu kasutusajaga toode, mis hoiab kokku raha. Magnetpalle saab kasutada WC paakides, nõudepesumasinates, jne. Küsida võid neid igast loodustoodete- või ökopoest.

* Pesupähklitega saad pesu pesta, vedelpesuainet valmistada ja isegi šampoonina kasutada. Need on Indiast pärit looduslikud pesuvahendid. Pesupähklid on müügil erinevates ökopoodides. Pesupähkel ei eemalda raskeid plekke, aga lihtsama mustuse peseb ära. Hullemad plekid saab ära sapiseebiga. Sapiseepi leiab ka ökopoodidest. Sapiseebiga saab pesta ka villaselt pesult plekke ja lasterõivaste plekke.

* Kellel pole viitsimist kasutada traditsioonilisi pesuvahendeid, võib valida ökokodukeemia sarjade hulgast endale sobiva: Ecover, Sonett, Almawin jne. Kõikide nende sarjade kohta leiab infot ka interneti teel. Need sobivad enamasti ka allergikutele. Ökokodukeemiat tuleks kindlasti eelistada, kui on lokaalse veekasutusega majapidamine. See tähendab, kui pärast pesu pesemist viskate vee põõsa alla. Muidu sööte/joote pesuvahendid endale sisse ja rikute väärtuslikku põhjavett.

* Kodukeemia hulka saab vähendada ka korralike koristusvahendite abil. Näiteks mikrofiiber puhastuslapid võimaldavad kergema mustuse eemaldada ilma keemiata.

* nõud saab väga hästi puhtaks sinepipulbriga.

* klaasid, peeglid, aknad - pane pesuvette veidi äädikat, rasvase mustuse puhul soodat ning sorts puhast alkoholi. Võta 2 supilusikatäit äädikat ja lisa see kolmele liitrile veele. Lahust võib kasutada ka pihustiga pudelis. Kindlasti kuivata lapiga, mitte paberiga. 

* kui Sul on kodus mõni toru umbes, tee ohtliku "Torusiili" kasutamise asemel nii : 
Vala125g söögisoodat kanalisatsioonitorust alla ja lisa vähemalt 1 tassitäis äädikat.
Kata äravoolutoru korgiga.
Oota paar minutit.
Seejärel loputa toru keeva vee ja soola seguga.

* Pliidiraual ülekeenud toidu kõrbelõhna aitab eemaldada veel kuuma pliidiraua pesemine äädikaveega. Tuulutage pärast kindlasti ka tuba.

* Kui köögikappi on tekkinud paha lõhn ja kapi pesemine  ei aita,  pane 1-2 tl kohvipuru salvräti või riidest taskuräti sisse ja aseta see kappi.

*  Külmikut võib hea lõhna saamiseks hõõruda ka sidruniviiluga. Lõika sidrunist veidi paksem viil, hõõru kapi pind sidrunimahlaga kokku ja lase 10 minutit seista ning loputa. Pärast pesemist ja kuivatamist lase külmikul umbes pool tundi tuulduda.

* Praeahjust kaob halb lõhn või ka vana toidulõhn, kui kuuma ahju asetada kauss kuuma veega, kuhu on lisatud kas sidruni- või apelsinikoored. Laske veel 10 minutit ahjus muliseda.

  * Kui kätele on jäänud ebameeldiv lõhn (kala, sibula, küüslaugu vms lõhn),  tasub käsi enne seebiga pesemist hõõruda soolaga või leotada neid 1-2 minutit lahjas äädikavees.

*  Kui tahad, et su kodus oleks siiski ka mingi "aroom"; kasuta selleks naturaalseid aroomiõlisid (näiteks lõhnalambis) või naturaalsetest üritdest "kotikesi". Neid võid asetada ka vannitupp aning WC´sse. 

* nõudepesumasinas kasuta pesuvahendi või tabelttide asemel tavalist soodat - tulemus on parem, kui misiganes muud vahendit kasutades.

* WC poti ning kraanikausi seinad saad puhtaks, kui raputad sinna söögisoodat, nühid kergelt harja või lapiga, lisad veidi äädikat, ootad natuke ja loputad siis puhta veega.

* et saada lahti plekkidest riietel, võta 1/3 klaasi äädikat ja 2/3 klaasi vett. Puhasta saadud lahusega plekikohta mõne pehme riidetükiga, seejärel pese nagu tavaliselt.

* vaibalt ja põrandakatetelt saad plekke eemaldada, kuisegad kokku 1 osa äädikat, 8 osa vett ning 1/16 osa sidrunimahla.

* selle asemel, et puhastada ostetud puu- ja köögivilju ühest keemiast teise keemiaga, sega omavahel 1 osa äädikat ja 3 osa vett ja puhasta sellega. Eemaldab ka pestitsiidijääke.

Tuuleenergia varjupool Eestis - poolikud seadused

Tõdesin täna oma kurvastuseks, et nagu paljusid teisigi asju, tehakse ka tuuleparkidega seonduvat Eestis poolikult ning läbimõtlemata.

Seoses Pärnu Postimehe artikliga Häädemeestele kavandavast tuulepargist tekkis rida küsimusi,  millega omalt poolt pöördusin  EWPA poole.

Peamiseks mureteemaks inimestele loomulikult väidetav tuulikute tekitatav müra ning fakt, et üheksast tuulikust koosnev park on planeeritud rajada eluhoonete lähedusse. 

Tsiteerin artiklit  - tuulikute asukohad on vastavalt nõuetele planeeritud elamutest vähemalt 500 meetri kaugusele.

Uurisin EWPA´lt, millised seadused reguleerivad  Eestis tuuleparkide rajamist elu- ning puhkerajoonide lähedusse ja kuidas on lood väidetava müraga.

Selgus kurb tõsiasi, et otseselt ei reguleeri Eestis praegu ükski seadus seda, kui lähedale tohib tuuleparki elurajoonidele rajada ! Ainus millest lähtutakse, on maksimaalse müra tekitamise nõuded.
Need sätestavad, et elamualadel ei tohi päevane müra ületada 45dB ning öine 40dB  (tööstusaladel  vastavalt 65 dB ja 55 dB).

Arvestades, et sarnaselt muu Euroopaga hakkavad ka Eestis tuuleturbiinid ja tuulepargid üha rohkem levima, oleks minu arvates viimane aeg võtta vastu ka vastavad seadused, mis ühelt poolt kaitseksid arendajaid põhjendamatute süüdistuse ja asjatu vastuseisu eest, teisalt aga kaitseksid elanikke ja annaksid neile oluliselt suurema turvatunde.

Tuuleturbiinide tekitatav müra on äärmiselt suhteline ning sõltub paljuski turbiini mudelist ja vanusest, lisaks ei ole minu arvates piisav ka aluseks võetud 40/45 dB. Esiteks - mida tehakse, kui peale tuuleturbiini käikulaskmist avastatakse, et müratase ületab lubatu ? Võetakse tuulik maha ?  Kahtlen selles siiralt.
Teiseks on suur vahe, kas tegemist on elamualaga südalinnas, suure liiklusega tee ääres, vaikses maakohas või aedlinnakus või  hoopiski metsalähedases äärelinnas.
Kui tavalises tüüpilises linnaasustuses kaob 45 dB müra kenasti linna loomulikku mürafooni, siis vaikse maakoha või puhkeala jaoks on tegemist kindalalt liialt kõrgete näitajatega. 

Elu ning puhkerajoonide mürakaitse on tuuleparkide puhul üks kõige olulisimaid ja valusamaid teemasid. Seetõttu on paljudes riikides vastu võetud seadus, mis jagab elurajoonid tinglikult kolme rühma :


a) madala mürafooniga alad (puhkealad, väikeasustus jne), mille loomulik mürafoon on ca 35dB

b) keskmise mürafooniga alad (tüüpiline väikelinn või ärrelinn), mille keskmine loomulik mürafoon on  kuni 40dB

c) tavalise mürafooniga alad (tüüpiline suurlinn, kesklinn), mille keskmine loomulik mürafoon on 45dB ja  rohkem. 

Vastavalt sellele jaotusele on seadusega määratud ka tuuleturbiinide minimaalne lubatud ehituskaugus 

a) madala mürafooniga alad: vähemalt 1000 - 1500m eluhoonetest
b)  keskmise mürafooniga alad: vähemalt 600 - 1000m eluhoonetest
c) tavalise mürafooniga alad: vähemalt 500 - 600m eluhoonetest.

Leian, et tegemist on täiesti mõistlike ja põhjendatud näitudega, nendest tuleks lähtuda ka Eestis.
Kindlasti on lubamatu selline seis nagu praegu, kus tuuleturbiinide ehituskaugust ning seeläbi elanike huve ja "seljatagust" ei reguleeri sisuliselt ükski seadus.

Tuuleparkide rajamisel ning tuuleturbiinide püstitamisel tuleks siiski muu hulgas lähtuda ka sellest, et inimesed teaksid oma õigusi, et nende õigused oleks kaitstud seadusega ja seeläbi oleks tagatud turvatunne ning välistatud kahetimõistmine.

Ülekutse ütlema EI Pakri tuumajaamale

Ei Pakri tuumajaamale.

Akadeemik Anto Raukase kommentaar:

Tuumajaama rajamine Suur-Pakrile on üks kõige kallimaid ja ilmselt ebasoovitavamaid lahendusi. Eesti keskkonnastrateegia sätestab mitmeid printsiipe ja üks neist on õigusliku läbivuse printsiip. Vastavalt seadusele tuleb inimestel võimaldada osaleda ja kaasa rääkida kõigi keskkonnaalaste otsuste tegemisel ning otsused tuleb teha kvaliteetse, kõigile kättesaadava ja kontrollitava info alusel. Alati tuleb tagada ka avalikustatud kontroll otsuste täitmiste üle.

Geoloogiliste uurimistööde alustamine enne kogukondadega läbirääkimist on lubamatu ja vaevalt see viib ka Eesti Energia poolt soovitud tulemuseni. Ka geoloogiliste uurimistööde programm ise tulnuks kollektiivselt läbi arutada, sest tehtud kulutused kaetakse ju maksumaksja taskust ja kui raha on kulutatud asjatult, on see kahetsusväärne.


Rohkem infot ja lugemist kodulehel  : Ei Pakri tuumajaamale

Urmo Lehtveer - tuumajaam Eestis on mõttetu

Eesti Looduse Fondi (ELF) eksperdi Urmo Lehtveere sõnul on taastuvenergia kasutamise võimalused Eestis juba praegu olemas, puudu on ainult riigi soovist.

•• Väidate, et praegu on energiatootmises muutuste periood. Millises suunas minna? Riik kaalub endiselt osalust tuumajaamas.

Minu meelest on see mõttetu projekt. Kui vaadata igasuguseid argumente, siis on kindlasti oma iva selles, et CO2 emissiooni saab kõige kiiremini vähendada tuumaenergia kasutamisega. Samas on selle energialiigiga seotud ülipalju riske. Tegelikult pole viimastel aastatel tuumajaamu maailmas eriti palju ehitatud. Taastuvenergia võimsus kasvab kogu maailmas kiiremini kui tuumaenergia võimsus – sellest väga palju ei räägita. Küsimus on selles, et sinna kulutatakse väga palju raha. Maailmapraktika näitab, et algul räägitakse projekti puhul viiest miljardit eurost, aga kui tegemiseks läheb, siis võib tegelikult tulla summaks kümme või viisteist miljardit eurot. See summa on niivõrd suur, et sellega võiks ükskõik milliseid energiatehnoloogiaid arendama hakata. Minu nägemuse järgi on see ikkagi liiga suure panuse panemine ühele kaardile, mis on suhtelistelt ebakindel.

•• Seega on projekt nagu must auk, kuhu jäämegi raha matma?

Jah, ongi otsustamise koht, kuhu see summa investeerida. Eesti Energia ise väidab, et tuumaenergia tehnoloogia areneb väga kiiresti, tulevad väiksed ilusad-mõnusad tuumajaamakesed, mis on väga ohutud ja kõik on väga tore. Ainult et kogu muu tehnoloogia areneb veel kiiremini. Kui me vaatame aastasse 2020 või 2025, siis see pilt on väga palju taastuvenergia kasuks. Milleks lukustada see raha tuumaenergiasse? Sama hästi võib mingil vaheetapil seda energiat sisse osta, mis puudu jääb.

•• Taastuvenergia puhul on tuulegeneraator mürarohke, hüdrojaam häirib kalu, päikesepaneelide tootmine saastab. Milline üldse oleks õige valik?

See loetelu on osaliselt tõde, osaliselt täis eelarvamusi. Samas, loetelu peaks pikendama sellega, et meil on mingid ettevõtted, mis kaevavad iga aasta hektareid maa all tühjaks, korstnad tossavad, tuhamäed tekivad, saasteained valguvad põhjavette. Näiteks kui rääkida keskkonnamõjust ja ökoloogilisest jalajäljest, siis taastuvenergiaseadmete puhul on kõik väga täpselt välja arvutatud. Aga tuumajaama kohta on kogu see teadmine väga hämar. Tegelik keskkonnamõju sõltub sellest, kus uraani kaevandatakse, kuni selleni, et radioaktiivseid jäätmeid tuleb töötlema hakata. Seda ei suuda praegu keegi öelda, kui palju see maksab.

•• Näiteks tuuleparkide puhul on inimeste vastuseis suur.

See on väljunud mõnes mõttes riigi kontrolli alt. Kunagi jäeti õigel hetkel tegemata planeeringud, riik ei võtnud tõsiselt taastuvenergia arendamist ega sedagi, et midagi võiks selles vallas üldse juhtuda. Sel asjal lasti isevoolu teed minna, ei tehtud mingeid planeeringuid ja inimeste informeerimine on täiesti puudulik. Riigi tasemel pole olnud vastavat üksust, kes oleks haridusprogrammi ellu viinud ja selgitanud, mis asi on tuuleenergia, millised on tuuleenergia ohud. See on paljudes piirkondades konflikte põhjustanud, asetanud tuuleenergia inimeste silmis halba valgusesse. Ja see on paljuski infopuudus. Arendajad ise arendavad, riigil on olnud ükskõik.

•• Aga elanikud ütlevad, et nende kodukoha miljöö on rikutud.

See on praegu Euroopas kõige suurem probleem. Igal pool tuleb tuulikuid juurde, selge see, et visuaalne reostus on oluline probleemide allikas. Aga samas tuleb ikkagi selle kõrval kohe küsida, mis on alternatiivid. Kuskil on suured söejaamad, põlevkivijaamad. Inimesed läänerannikul üldse ei teagi, mis Ida-Virumaal toimub. Maa on üles songitud, maa kaob jalge alt, kaevud jäävad tühjaks. Tuleks vaadata kogu konteksti – mis valikud meil on. See läheb kaduma, sest emotsioonid on nii kõrgel. Nüüd ongi nii, et tuulegeneraator on kole, aga korsten ilus.

Autor: Teele Tammeorg
Allikas: Ärileht  Ekspert: tuumajaam Eestis on mõttetu

Suur tänu "Ärilehe" tegevtoimetajale Inge Rumessenile loa eest see intervjuu meie blogis avaldada.

Tuumaenergia pole lahendus - ER avalik pöördumine

ehkki ma ei pea ennast "roheliseks" ega kuulu ka antud erakonda, leian, et nende pöördumine tasub läbilugemist.
Seda isegi juhul, kui Sa pole sellega nõus.

Loe, vaata mida arvad ja kui soovid, anna ka allkiri

http://wiki.erakond.ee/eituumajaamale/index.html

Suitsuvaba riik - hullumeelusus või hoolivus ?

01.10.2009 Postimees kirjutab "Soome koostab esimese riigina maailmas tubakaseadust, mille eesmärgiks on tubakatoodete kasutamise lõpetamine"


Valitsusnõunik Ismo Tuomineni selgituse järgi ei kavatseta Soomes ära keelata tubakatoodete müüki, küll aga tahetakse seadust laiendada muude abinõudega. Ministeerium loodab, et ülejäänud Euroopa Liidu riigid järgivad Soome eeskuju ja hakkavad pürgima tubakatoodete kasutamise lõpetamise poole.

Ma ei tea, millised on Soome plaanid, kuid näiteks Los Angeleses ning New York plaanivad suitsetamise keelata kõikides avalikes kohtades, kaasa arvatud pargid, rannad, tänavad.
Seeläbi tahetakse vähendada nn. "passiivse sutisetamise" ohtu ning sellega kaasneviad otseseid ja kaudseid terviseriske teistele inimestele, eriti lastele ja noortele.

New Yorki  linna tervishoiuvolinik Thomas Farley ütles teemat kommenteerides: "me ei saa keelata seda, kui inimene ise soovib ennast aeglaselt tappa, kuid me ei saa kindlasti lubada teiste inimeste tervise ohtu seadmist".

Ma tean, et sellised plaanid kohtavad suurt (ning egoistlikku) vastuseisu,  minu seisukoht on ja oli - ka Eesti võiks astuda sammu selles suunas, et meie tänavad tubakavingust puhtaks saada.
Alustada võiks näiteks suitsetamise keelamisest randades, puhkealadel ja parkides ning selles osas võiks mõni tervisest ja keskkonnast hooliv linn olla see "esimene pääsuke", kes teistele eeskuju annab.
Pärnu, kui suve-, ranna- ja puhkuselinn oleks selles osas ideaalne.

Suitsetamine on pahe ning sõltuvus, mis lisaks suitsetaja enda tervisele seab ohtu ka teiste inimeste tervise. Seetõttu oleks loomulik, et see on keelatud kohtades, kus viibivad ka teised inimesed.
Pargid, rannad, tänavad jne on avalik ruum, kus lisaks tubakasõltlastele liiguvad ka lapsed, noorukid ning lihtsalt mittesuitsetajad.
Lisaks nende tervise kahjustamisele anname me lastele sellega vale eeskuju ning väärastunud arusaama nagu oleks suitsetamine normaale tegevus.

Töötan laste- ja noortega ning vaatan kõhedusega, kuidas tubaka küüsi langevad ühe nooremad ning suisa lapseohtu inimesehakatised. 12-13 aastaste seas ei ole suitsetamine enam "midagi erilist" ja ka teised eakaaslased ei vaata neile viltu.

Küsimus on eeskujudes ja avalikus suhtumises mitte ainult alaealiste suitsetamisse vaid suitsetamisse kui tegevusse üldse.

Alkohoolikule näitab tänaval põlastavalt näpuga järgi ka see, kes ise samal ajal tubakasõltuvse otsas istub. Ühed sõltuvused aga mõlemad...

Kõige enam teevad mind kurjaks inimesed, kes suitsetavad laste juuresolekul. Ei ole just haruldane pilt, kui ema lükkab lapsevankrit, endal suits ees tossamas või isa jalutab tänaval, laps ühes, koni teises käes.

Suitseta, tee seda kas või nii, et näost sinine, aga jäta teised inimesed, eriti lapsed, mängust välja. Nemad tahavad ka hingata. 

Tuulepargid - müüdid ja tegelikkus.

Tuulepargid põhjustavad lindude surma, tekitavad tervisele ohtlikku müra, on loomadele ja keskkonnale ohtlikud. Tuuleenergia on kallis ja tuulepark tähendab elektrihinna tõusu."

Neid ja veel teisigi väiteid, millega tuuleparkide vastu võitlejad üritavad inimesi ärevusse ajada ning kahtlema panna, leidub küll ja veel.

On neil tõesti ka alust, või on tegemist tüüpiliste emotsionaalsete väärarusaamadega, ehk "jooksu lastud jänestega" ?


Kokkuvõte mõnedest müütidest ja faktidest.

Väide: Tuulefarmi ehitamise peale kulub rohkem energiat, kui see oma elu jooksul suudab toota.
Fakt: Keskmise suurusega tuulepark tasub ehituseks kulunud energia tagasi umbes 3-5 kuuga. Tuumajaama või kivisöel töötava elektrijaama energiatasuvus on a ca 6 kuud, ehk siis tuulepargi rajamisega kaasnevad energiakulud püsivad nendega võrreldes kenasti konkurentsis.
Tänapäevaste tuulikute keskmine eluiga on üle 20 aasta. Oma eluea lõpetanud tuuliku taasuunendamise kulud ei ole aga märkimisväärselt suured, võttes arvesse toodetud energia kogust ning on üldkokkuvõttes kordades väiksemad võrreldes näiteks tuumajaamale sama aja jooksul tehtavate hoolduskulutustega.

Erinevalt fossilsetel kütustel toimivate elektrijaamade või tuumajaamaga, on tuuleenergia arendamine „pöörduv“ arendamine - kui mingil põhjusel otsustatakse tuulefarmi töö lõpetada, on suhteliselt väikeste kulutustega võimalik taastada esialgne olukord.

Väide: Tuulefarmid ei ole tõhusad ning töötavad vaid 30% ajast.
Fakt: Tänapäevased tuuleturbiinid toodavad elektrit ca 85% ajast ning sõltuvalt tuulekiirusest on nende tootlikkus varieeruv. Aasta läbilõikes toodetakse tüüpiliselt umbes 30% - 40% või veidi rohkem teoreetilisest maksimaalsest võimsusest („koormusfaktor“). Tavapärase elektrijaama koormusfaktor on keskmiselt umbes 50%, ehk ka siin on tuulepargid täiesti konkurentsivõimelised.

Väide: Tuuleenergia vajab turvaliseks tööks dubleerimist või lisavaru
Fakt: Kõik elektritootmise liigid vajavad turvaliseks tööks dubleerimist või lisavaru ning ei ole 100% kindlad ! Tüüpiline on, et elektrienergiat toodetakse piisava varuga kompenseerimaks ka suurima energiajaama lühiajalist katkestust.

Korraliku tänapäevase tuulepargi väljundtugevuse erinevus ülekoormuse või piiripealse tarbimise puhul on praktiliselt märkamatu ning tuuleenergia ei vaja spetsiaalset erladi lisadubleerimist või erilist lisavaru ja toimib täpselt samamoodi nagu tavapärane elektrijaam.

Kogemused näitavad, et ülekoormuse või piiripealse tarbimise puhul on uute tuuleparkide väljundstabiilsus isegi oluliselt parem, kui vananenud kivisöe või põlevkivijaamadel.

Väide: Tuuleenergia on kallis
Fakt: Viimase mõne aastaga on tuule baasil elektritootmise hind tugevasti langenud. Võrreldes aastaga 1990 on tuuleenergia kasutamine maailmas suurenenud rohkem kui neli korda ning sellega on kaasnenud umbes 60% hinnalangus.

Tänapäevane tuulepark on energiatootmises täiesti konkurentsivõimeline, lisaks tuleb tuumajaamade ning põlevkivi- ja kivisöejaamade puhul arvesse võtta ka tuumakütuse tootmise ning fossiilsete kütuste kaevandamisega kaasnevad keskkonnakulud.

Tänapäevase "onshore" tuulefarmi keskmine elektritootmise omahind on umbes 0,03 - 0,04 EUR kilovatt-tunni kohta, mis on võrdväärne uute kivisöe- ja põlevkivijaamade tootmishinnaga (0,025 – 0,04 EUR Kw/h kohta) ning odavam, kui tuumaenergia tootmine (0,07 EUR Kw/h kohta).

Prognooside kohaselt peaks tuuleenergia hind lähitulevikus veelgi langema ning spetsialistid ennustavad, et umbes 2011 - 21012 aasta paiku on tuuleenergia näol tegemist odavaima elektritootmisharuga turul.

Enamgi veel – tuul on tasuta energiaallikas. Kui tuulepark on juba püstitatud, ei kaasne sellega peale hoolduskulude olulisi lisakulusid nagu näiteks kivisöe või põlevkivi kaevandamine ja transport või tuumakütuse tootmine- , transport ja hilisem ülikulukas utiliseerimine.

Väide: tuuleparke tasub ehitada vaid avamerele.
Fakt: Vaja oleks mõlemat tüüpi tuuleparke. Hetkel on maismaa- ehk „onshore“ tuulepargi ehitamine oluliselt ökonoomsem kui sama võimsusega tuulepargi rajamine merele (offshore).

Müüt: tuulepargid on koledad ja ebapopulaarsed.
Fakt: See on kõige tüüpilisem ja samas rumalam väide tuuleparkide vastaste poolt.

Samahästi võin ju väita, et minu arvates on tervet Eestit katvad eletripostid inetud ja "häirivad silmapiirini ulatuvat vaadet“ (parafraseering Hiiumaa tuulepargi vastaste väitest).
Asjadesse ei saa suhtuda emotsionaalselt, pealegi on ilu, nagu üteldakse , vaataja silmades.

Ilus või mitte, see on igaühe isiklik subjektiivne arvamus, minule näiteks jätavad avamere tuulepargid väga võimsa ja sügava mulje. Pealegi - tuuleparke ei ehitata ilu või väljanäituse pärast !

Muideks – erinevates riikides läbiviidud küsitluste statistika näitab, et keskmiselt 80% inimestest toetavad tuuleenergia arendamist ja suurem osa neist arvavad, et tuulepark täiendab vaadet ning maastikku ja moodustab ümbritsevaga koos huvitava ning kindlasti meeldejääva koosluse.

Põhimõttelisi tuuleparkide vastaseid on küsitluste kohaselt vähem kui 10%. Ülejäänud veidi rohkem, kui 10% inimestest on neutraalsel seisukohal, sageli seetõttu, et neil puudub info ning kokkupuude tuuleparkidega.

95% inimestest, kes elavad tuuleparkide läheduses on rahul, et nede piirkonnas on tuulepark ja nad saavad tarbida puhast ning keskkonnasõbralikku energiat ning toetavad igati tuuleparkide edaspidist arendamist. Küsitlustest selgub, et mida kaugemal elab inimene tuulepargist, seda rohkem kaldub tema arvamus neutraalse poole, suurem poolehoid ja toetus on inimestelt, kes elavad tuulepargile lähemal !

Väide: tuulefarmid on lindudele ohtlikud ja põhjustavad lindude hukkumist.
Fakt: Et tegemist on keskkonnaohutuse seisukohast väga olulise väitega, on selle uurimisele pööratud päris palju tähelepanu. Siiani ei ole tuvastatud ühegi tuulepargi puhul lindude populatsiooni vähenemist või massilist hukkumist. Koostöös keskkonnakomisjonide ja ekspertidega, on tuulegeneraatorite ehitust oluliselt täiustatud, et tagada suurim võimalik ohutus lindudele ja loomadele. Arendamine ja täiustamine jätkub pidevalt.

Kõrvutades erinevaid tegureid, mis mõjuvad lindudele ohtlikult, on tuulepargid lindudele üks väikseim riskifaktor ! 

USA´s (näiteks) hukkub igal aastal autode või ehituskonstruktsioonide (vastu aknaklaasi lendamine näiteks) tõttu sadu korda rohkem linde kui tuuleparkide tõttu ! Hulkuvate kasside poolt tapetud lindude arv ületab tuuleparkide tõttu hukkunud lindude arvu rohkem kui kümme korda. Ka naftareostuste tõttu hukkub igal aastal kümneid kordi rohkem linde, kui tuuleparkide tõttu. Ainuüksi Exxon Valdez´i naftareostuse tagajärjel hukkus umbes 500 000 lindu.

Radariseired Taanis ja mujalgi näitavad, et linnud lendavad tuuleparkidest üle ohutus kõrguses ning „korrigeerivad“ oma lennukõrgust mitte vähem kui paarsada meetrit enne tuuleparki.

Natukene siis numbreid kah.
Lindude hukkumise põhjused (keskmine aastane näitaja):

* Ehitised ja kõrghooned : 58,2%
* Elektriliinid: 13,7%
* Kassid: 10,6%
* Autod ja muud liiklusvahendid : 8,5%
* Pestitsiidid: 7,1%
* Tele ning kommunikatsioonimastid: 0,5%
* Muud põhjused  kuni 2%
* Tuuleturbiinid: vähem kui 0.01%
* Lennukid: vähem kui 0.01%

Väide: tuulefarmid tekitavad häirivat müra ning on inimestele ja loomadele ohtlikud.
Fakt: Üks kõige laialdasemaid uuringuid tuuleparkide mõjude kohta, on Taanlaste ligi kaheksa aastast kestnud uuring, mille käigus jälgiti tuuleparkide mõjusid keskkonnale, inimestele ning mereloomadele/kaladele. Uuringusse kaasati ka tuulepargi rajamisele eelnenud uuringute andmed.
Selgus, et avamere tuuleparkidel (offshore) negatiivsed mõjud ümbritsevale praktiliselt puuduvad.

Sama kinnitab ka näiteks Inglismaa Kuningliku Linnukaitseühingu poolt läbiviidud uurimus, mille kokkuvõttes kirjutatakse : „Olemasolevad tõendid kinnitavad, et nõuetele vastavalt ehitatud tuulepargid ei kujuta endast märkimisväärset ohtu lindudele ning nende rändele“.

Suurte tuuleparkide puhul tekitab osades tedlastes küll muret mööda tuulikute konstruktsiooni vette kanduv võimalik vibratsioon, samas ei ole ükski uuring siiani leidnud ega kinnitanud mingit tuuleparkide ohtu või negatiivset mõju kaladele, veeloomadele ja teistele vees elunevatele organismidele. Ainus kinnitustleidnud negatiivne kõrvalmõju on süvavette ehitatud tuuleparkide võimalik mõju ümbruskonna suurte vaalade kommunikatsioonile.

Sageli väidetakse, et tuuleparkide läheduses elamine on inimestele kahjulik, sest tekkiv väidetav müra ning infraheli mõjuvad halvasti enesetundele, võib tekitada ärevust ning stressi ja väsimust.

Enamasti on kurtjate näol tegemist inimestega, kes olid juba eelnevalt tuulepargi ehitamisele vastu ja nende väidetevad "tuulepargist tekkinud haigusnähud“ on pigem psühhosomaatilist laadi, kui tegelikult tuulepargi mõjudest tekkinud. On tõepoolest esinenud üksikuid juhtumeid, kus tuulepargi lähedus võib inimest mõjutada, neil juhtudel on enamasti aga tegemist ülitundlikkusega.

Fakt on see, et kõiki juhtumeid, kus inimene kurdab väidetavalt tuulepargi poolt tekitatud kahjulike mõjude üle tema tervisele, uuritakse ja analüüsitakse väga põhjalikult ning vajadusel tehakse vastavaid muudatusi ning täiendusi. See on nii turbiinitootjate kui ka tuulepargi rajajate endi huvides, sest sellest võib sõltuda antud tuulepargi või ka terve tuuleenergia tootmise tulevik.

Samuti on kõikide tuuleparkide arendajate huvides muuta turbiinilabad veelgi aerodünaamilisemaks, sest lisaks väiksemale müratasemele, tähendab see ka suuremat efektiivsust ja tootlikkust.

Nii üksikute tuulegeneraatorite kui ka tervete tuuleparkide poolt tekitatud mürataset on uuritud ja uuritakse ka edasi väga paljudes riikides.
Alates aastast 1980, kui rajati esimene tuulepark, on tuuleturbiine oluliselt muudetud ning täiustatud ja tänapäevaste uute tuuleparkide müratase on viidud nii kuuldavas kui ka mittekuuldavas spektriosas võimalikult madalaks. Loomulikult töötatakse pidevalt selle nimel, et taset veelgi vähendada.

Tänapäevase keskmise suurusega tuulepargi müratase 350m pealt ei tohi olla suurem kui 35 – 45 dB.

Võrdluseks:

* vaikne magamistuba = ca 35dB
* tüüpiline maakoha looduslik öine taustmüra = ca 40 dB
* sosinal rääkimine 0,3m kaugusel = ca 35dB.

Tuuleenergia on „healoomuline“ tehnoloogia, mis ei ole seotud saastamise, heitmete ning jäätmetega. Tegemist on nii keskkonna, eluslooduse, kui ka inimeste suhtes ühe kõige turvalisema ja puhtama energiatootmise liigiga.

Ligi 30 aastase ajaloo jooksul, ning ca 100 000 paigaldatud turbiiniga üle maailma, ei ole tuuleparkide tõttu veel ükski inimene saanud viga ega tervisekahjustusi.

Vastuseks viimasel ajal meedias levima hakanud süüdistustele nagu levitaksid tuulepargid suurel hulgal infraheli ja tekitaks seeläbi terviseprobleeme, vastas müra, vibratsiooni ning akustika uurimisega tegelev Dr Geoff Leventhal :

„Julgen väita täiesti kindlalt, et tänapäevase disainiga tuuleturbiinid ei tekita märkimisväärsel kogusel infraheli. Sellistel süüdistustel puudub igasugune teaduslik ning faktiline alus. Tegemist on tuuleparkide vastaste agitaatorite poolt jooksu lastud „jänesega“, et tekitada inimestes vastumeelsust ning ebakindlust tuuleturbiinide suhtes. Kinnitan veelkord – tuuleturbiinid ei tekita sellises koguses ning tugevuses infraheli, et sellel oleks mingit mõju inimestele.“

Viimase kümne aastaga on tuuleturbiinide tehnoloogia väga palju arenenud ning muutunud ning tuuleturbiinide poolt tekitatav heli on praktiliselt märkamatu. Lisaks kehtivad tuuleturbiinidele ning nende müraemissioonile väga ranged nõuded ja piirangud, kaitsmaks elu- ja puhkepiirkondi.

Väide: Tuuleturbiinid tekitavad stroboeffekti (Shadow flicker)
Fakt: Shadow flicker või siis stroboeffekt on termin mida kasutatakse, kirjeldamaks liikuva varju effekti, mis tekib tuuleturbiini laba möödudes vaataja ning päikese vahelt.
Antud effekt saab tekkida vaid turbiini läheduses ning juhul, kui tuuleturbiinid ei ole paigutatud vastavalt nõuetele, mis arvestab antud piirkonna päikeseteekonnaga.

Mitte ühegi praegu tegutseva tuulepargi puhul ei ole strobo effektiga probleeme, sest võimalik varju asukoht päikese päevase teekonna jooksul on kergesti arvutatav ja seeläbi välditakse varju langemist aladele, kus on inimasustus. Kui selgub, et mingil põhjusel ei ole võimalik vätida vilkuva varju langemist mõnele üksikule turbiinile lähedal asuvale elukohale, on probleem kergesti lahendatav näiteks varjavate puude istutamisega.

Lisaks - stroboeffekt saab tekkida vaid nendel laiuskraadidel, kus päikese teekond on piisavalt madal.

Tõepoolest levivad internetis mõned videod, mis peaksid tõestama stroboeffekti olemasolu. Paraku on need kõik filmitud spetsiaalselt õigest vaatekohast ning õige nurga alt, et saada vajalik tulemus. Ühtegi neist ei ole millegipärast filmitud reaalselt elurajoonist või elumajade juures.

 

Lisan siina Martini kommentaarist lähtuvalt ka mõned viited materjalidele, mida on selle eelneva kirjutamiseks kasutatud. Kasutatud materjalide nimekiri on pikk seega toon välja vaid mõned.

* OME Acoustic consulting report

* SERA briefing

* Addressing Wind Turbine Noise

* Wind Turbine Acoustic Noise by University of Massachusetts

* Leventhall infrasound acoustics

*Environmental noise assesment

* EWEA statistics press release

* Ontario Wind Integration Study

* Annual Report on U.S. Wind Power Installation

* EWEA Dena briefing

* Everpower

* Audubon

* EWEA Grid report summary

* Wind Works

* Bel Acoustic Consulting review

* British Wind Energy Association "Low Frequency Noise and Wind Turbines"

* AWEA Wind Power Facts

* Intermittency analysis final report

* Avian Monitoring and Risk Assessment at Tehachapi Pass

* A Summary and Comparison of Bird Mortality

* Realtor

* KidWind Project

* RSPB

* ACR Noise Report

* Scottish Natural Heritage Comissioned Report Summary

* Wind Power: Managing Variability

* Oxford University Wind Energy Study

* Global Wind Energy Outlook

* Putting Winds impact on birds perspective

* NWCC Avian Collisions with Wind Turbines Summary

* Wind Turbines and birds by Mick Sagrillo

Tuumaenergia - "piits või präänik", ehk asjadest ka teises valguses

Ma ei liigita ennast tuumaenergia vastaseks, samas ka mitte pooldajaks.
Nagu ikka, on igal medalil kaks külge. 
Märgata tuleks mõlemaid ning äärmiselt rumal oleks lasta ennast vaid medali säraval küljel pimestada.

Eestis on olemas väga head eeldused, et suurem osa meie elektrienergiast toodetaks taastuvenergia baasil. Meil on aastas keskmiselt vaid üks täiesti tuulevaba päev ning kõigest kahe nädala jagu aega, mil tuulegenraatorid ei töötaksid madala efektiivsusega. Päikesepaneele saaks vähemalt 60% tootlikkusega kasutada  2/3 aastast, lisaks hüdrojaamad näiteks laineenergia näol.

Ometigi vaadatakse meil pigem tuumajaama, kui taastuva ja keskkonnasõbraliku energia suunas ning tuumajaama ehitamine on meie energiaplaani juba vargsi sissegi kirjutatud !

Tõepoolest, tuumaenergia on väidetavalt 100% CO2 vaba energiatootmine, kuid nagu siin blogis juba eelpool arutluseks on tulnud - kas CO2 emissiooni vähendamine, vahendeid valimata, on ikka õige ning keskkonnasõbralik ?

Tuumaenergiast rääkides ei saa me üle ega ümber kahest olulisest faktist - uraani kaevandamine ja tootmine ning ohtlike radiokatiivsete jääkproduktide ladustamine.

Vaataks asju kooraks ka sellest vaatenurgast...

Kui vaadata energiatootmist maailmas tervikuna, ei saa märkamata jätta, et  praegu tegutsevad 439 tuumajaama toodavad kokku 16% kogu maailma elektrivajadusest, samas kui  taastuvenergia baasil toodetakse maailmas kokku 18%  vajalikust koguenergiast ning  see number aina kasvab !
Ehk siis - terve maailm vaatab üha enam ja enam justnimelt keskkonnasõbraliku taastuvenergia poole ning päris paljud riigid tegutsevad selles suunas, et tuumajaamu sulgeda ning asendada need keskkonnasõbralike taastuvenergiajaamadega.

Miks ?


Üks osa on tuumakütuse kaevandamine ja tootmine ning sellega seonduvad keskkonnariskid ja kahjud, teine ja veelgi olulisem küsimus on aga tuumajäätmed !

Tuumajäätmete ohutu matmine on äärmiselt kallis "lõbu".

Matmistehnoloogia peab tagama tuumajäätmete eraldatuse ökosüsteemidest geoloogilises ajaskaalas, ehk sisuliselt miljoni aasta jooksul. See tähendab, et need tuleks matta näiteks vähemalt 500 meetri sügavusele graniidikihti. 
Paraku tähendab see väga suuri kulutusi nii rahalises kui ka keskkonna mõistes.
Suurbritannial näiteks kulub oma tuumajäätmete ohutuks matmiseks kokku ligi 85 miljardit naela !
Muideks - kõik need matmisega seotud kulud tuleb kanda loomulikult lõpptarbijal, ehk siis meil !

Pealegi oleme varem või hiljem fakti ees, et võimalikud sobivad matmiskohad hakkavad lõppema ning sarnaselt praeguse NAFTATIPUGA, seisavad meie lapselapsed siis silmitsi tuumajäätmete matmispaikade "tipu" ehk defitsiidiga.

Kellele on tuumajaama ehitus kasulik, ehk anna näpp saatanale... 

Mis on loogilisem -  kas see, et me hakkame Eestis uraani kaevandama/tootma või see, et me ostame selle sisse ?

Räägime faktidest.
Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on diktüoneemaarkiliidis.
See on tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim, mis  koosneb peamiselt Paleosoikumi mereloomade graptoliitide jäänustest.
Selle varud on Eestis hinnanguliselt umbes 60 miljardit tonni.

Peamiseks kaevanduskohals oleks Ordoviitsiumi ladestu, mis hõlmab suurt osa Põhja Eestist (ca 180 meetri paksuse ladestusena), ehk siis "fosforiidipiirkonnad" (näiteks Sillamäe).
Kui võtta arvesse praegust Uraani hinda ning lisada sinna ka mõningane hinnatõus ja fakt, et et uraani sisaldus argilliidis on keskmiselt vaid 0.03% ei tasu Uraani tootmine ja kaevandamine ennast Eestis mingil moel ära.

Ehk siis 99% tõenäosusega hakkame me ikkagi tuumakütust sisse ostma !



Kõige tõenäolisem valik seljuhul on  koostöö VENEMAAGA (ehk siis arvake ise, kelle huvides see tuumajaam on...).
Miks just Venemaa ?
Eestis puuduvad reaalsed võimalused tuumajäätmete matmiseks ja käitlemiseks Soome ja Rootsi seadused ei luba meie tuumajäätmeid aga sinna vedada. Seega - ainus loogiline valik ongi koostöö Venemaaga. Nemad on meile aga juba ette seadnud konkreetse tingimuse - me võtame teie tuumajäätmed vastu vaid juhul, kui te ka tuumakütuse meilt ostate !

Anna näpp saatanale ja ....


Tuumajaamde tõhusus.


Päris sageli räägitakse "uutest tuumaenergia süsteemidest", mis on "veelgi tõhusamad" jne.
Tuletaks siinkohal uuesti meelde, et kõik praegused tuumajaamad toodavad kokku vaid 16% vajalikust koguenergiast ning üha enam riike on otsustanud tuumajaamde sulgemise poolt,  samas taastuvenergia osakaal maailma koguvajadusest on juba 18% ning see näitaja on tõusuteel.

Fakt on ka see, et vaatamata väidetavatele "uutele tehnoloogiatele" ja "suuremale tõhususele", ei suudeta täna, aastal 2009, tuumaenergia abil elektrit toota rohkem, kui tuumaenergeetika sünni ajal 1960- tel !

Tahaks teada, mida ma söön - ehk transrasvadest

Viimastel päevadel taas suurelt päevakorda tõsunud hüdrogeenitud taimerasvade ehk transrasvade teema.
Sarnane "vahutekitamine" toimus ka 2007 aastal, siis sattusid meedia hambusse kohukesed.
Miks ma ütlen "vahutekitamine" ?
Sest räägitakse, kirutakse, loobitakse üksteise pihta süüdistusi, aga kasu ei ole sellest midagi - seadused on endiselt samad ja siiani ei tea me, mida tegelikult sisse sööme. 

Olukord on tegelikult suisa nutune. Eestis ei kohusta ükski seadus tootjaid pakendile märkima, kas ning kui palju sisaldab nende toode hüdrogeenitud taimerasvasid. Peab olema vaid märge taimsete rasvade kohta üldiselt.

Selle asemel, et asju uurida ja midagi ette võtta, keerutab meie meedia hoopiski ühe koha peal nagu hullunud rebane - kes ütles, kus ütles, miks ütles ning mida ütles. Ühesõnaga -  teemast ollakse ammu juba valgusaastate kaugusel ja pigem tegeletakse süüdistamiste ning vabanduste otsimise-, kui teema endaga.

Fakt on see, et transrasvad on tervisele kahjulikud ja fakt on see, et neid kasutatakse.
Hüdrogeenitud taimerasvu, ehk transrasvu leiab margariinist, küpsetistest, küpsistest, kartulikrõpsudest, jäätisest, shokolaadist ja paljudest teistest toodetest.

On teada, et transrasvad on kahjulikud südamele, veresoonkonnale, suurendavad eesnäärme ning käärsoole vähi riski, suurendavad teise astme diabeedi ning rasvumisohtu ja soodustavad haigestumist alzheimeri tõppe, tõstavad nn. "halva kolesterooli" (LDL) taset veres ninglisaks sellele vahendavad ka "kasuliku kolesterooli" ehk HDL sisaldust. Ehk siis tegemist on mitmekordselt kahjuliku lisandiga meie toidulaual.
Maailma tervishoiameti soovituse kohaselt ei tohiks transrasvade sisaldus kogu päevasest energiast ületada ühte protsenti.

Tore - eks ma siis vaatan ja jälgin, mida ma söön ja hoian transrasvad oma menüüst eemal !
Hoiaks küll, aga nagu juba eelnevalt märkisin - Eestis ei kohusta ükski seadus tootjaid pakendile märkima, kas ja kui palju see transrasvu sisaldab !


Kui on teada, et transrasvad on niivõrd kahjulikud, siis miks neid endiselt (ja üha rohkem) kasutatakse ?!
Lihtne - see on odav ning kauasäiliv. Ehk siis tegemist on kasumiahnete tootjate "nipiga" teenida veelgi suuremat kasumit, seda paraku meie tervise arvelt !
Nukker on seejuures, et see on Eestis seaduslik ning lubatud tegevus, mida ei kontrolli ei piira keegi ega miski.

Kuidas on teiste riikidega ? 

Taanis on transrasvade kasutamine ja transrasvu sisaldavate toodete müük keelatud juba aastast 2003, 2008 aastal võttis neist eeskuju ka Shveits.
USA-s on seadused osariigiti erinevad, paljudes osariikides on transrasvad täielikult keelatud, teistes on seadusega määratud piirid, kui palju tohib tootes transrasvu olla.
Suurbritannias on alates 2006 aastast transrasvade kasutamise osas vägagi ranged seadused, tootepakendil peab olema nähtavalt ja korrektselt märgitud transrasvade sisaldus ja hulk ning riiklikult tehakse kõik, et transrasvade kasutamist piirata.
Kanadas kehtib alates 2005 aastast nõue, et toote pakend peab sisaldama loetavat ning täpset infot transrasvade sisalduse ja hulga kohta tootes, transrasvade hulk toote kogurasvast ei tohi ületada 5%.
Calgary linnas on transrasvu sisaldavate toodete müük keelatud - see on Kanada esimene samm selles suunas, et transrasvade kasutamine täielikult keelustada.
Austraalia on "transrasvade vaba" juba aasatast 1996 !

Riikide läbilõikes vaadatuna on pigem tüüpiline see, et transrasvade sisaldust üritatakse piirata ning viia võimalikult väikseks, tüüpiliseks lubatud koguseks on mitte rohkem kui 5% toote rasva kogusisaldusest ning enamasti on laiemaks väljavaateks transrasvade kasutamise 100% keelustamine.

Et Eestis on transrasvade kasutamine lubatud ja suisa seadusega reguleerimata, on eelneval info taustal äärmiselt nukker.
Muideks - lisaks transrasvadele, puudub Eestis ühena vähestest riikidest tootjatel kohustus märkida ka seda, kui toote valmistamisel on kasutatud GMO sisaldusega tooraineid !

Ma ei tea, kas artikkel "Esileedi Evelin läheb Kaleviga kommisõtta" on ajakirjaniku väljamõeldis, nagu praegu väidetakse või mitte, igatahes on äärmiselt tänuväärt, et antud teema tõstatati, see on meie kõigi tervise huvides oluline teema.
Eiri paneb mind aga hämmastama Kalevi turundus- ja müügidirektori Monika Heinrandi suhtumine, kes peab tõstatatud teemat rünnakuks nende firmamärgi vastu ja nõuab esileedilt suisa vabandamist !

29.09.2009 ilmunud äriuudiste artiklis, kus Kalevi töötajate nimel on pöördumise kirjutanud juhatuse esimees Mait Nilsen ja ametiühingu usaldusisik Tiiu Märtson jäi mulle silma lause - "Samuti väljendavad nad veendumust, et Kalevi tooted on kvaliteetsed ja vastavad ELi toiduohutuse nõuetele."


Seda lugenud, otsisin ma poest üles esimesed ettejuhtunud Kalevi shokolaadid....


Kalevi shokolaad "Mesikäpp" - sisaldab taimseid rasvu
Kalevi shokolaad "Tallinn" - sisaldab taimseid rasvu
Kalevi "Tume shokolaad vaarikatega" - sisaldab taimseid rasvu
Kõrval Laima shokolaadid - taimseid rasvu ei ole. 


ASi Kalev Chocolate Factory turundus- ja müügidirektor Monika Heinranna sõnul on transrasvade osa Kalevi kommide koostises keskmiselt vaid 0,1 grammi, mõnes koguni 0,02 grammi. Võibolla tõesti, aga kuidas saan ma selles kindel olla, kui puudub kohustus seda pakendil märkida ?
Mina lähtun vaid infost - sisaldab taimseid rasvu...

Aastal 2007 testis Tarbijakitse erinevaid Eesti kohukesi ning neist vaid kolm ei sisaldanud hüdrogeenitud taimerasvu  -  AS-i Kohuke glasuurkohukesed, AS-i Maag Piimatööstus Jänksi glasuurkohukesed ning MuMa glasuurkohukesed. Ka lätlaste Karumsi kohukesed on taimsetest rasvadest vabad...

Tarbijakaitse tegi seetõttu kõigile tootjatele ettekijutuse, mis kohustas neid oma toote nimetusele märkima taimsete rasvade sisalduse.

Tsiteerin: Ostjate eksitamise vältimiseks kohustati ettevõtjaid muutma oma toote nimetust selliselt, et taimse rasva lisandiga kohukese nimetuses sisalduks sõnaühend “taimse rasvaga”. 

Ettekirjutus on nagu olemas, kas seda ka täidetakse ? Ning miks ei le sarnast ettekirjutus teiste toodete suhtes (näiteks eelpool näitena toodud Kalevi shokolaadidel ?)

Lohutuseks vaid niipalju. et Eestis on teatud nimetusega toodetesse osaliselt hüdrogeenitud taimerasva lisamine keelatud. Nii ei tohi plombiir ja koorejäätis sisaldada taimseid rasvu, küll aga jäätis. Ka kohukese kohupiimamassis ei tohi kasutada taimerasva, küll aga glasuuris.

Kahjuks ei pööra tarbija sellele sageli tähelepanu. Kuna kohukesed on põhiliselt laste toit, on igasugused  kohukest meenutavad desserdid eriti "kurjast".

Igatahes - USA-s hakati taimsete rasvade sisalduts piirama kodanikualgatuse tulemusena, seda peaks tegema ka Eestis. 

Ootan siia infot ja vihjeid kõikide Eesti toodete kohta, mille pakendil on koostisinfos "taimne rasv". Luubid kaasa sest nii oluline info peidetakse meie pakenditele suisa kirbukirjas :-)

Lõppu jätan siia mõtisklemiseks Evelin Ilvese sõnad antud teema kohta, millega nõustun 100% :

«Tervemad inimesed ja tervem Eesti on meie kõigi huvides. Seepärast pole alati ka kõige õigem kaitsta end väitega, kus Euroopa Liidu direktiivid otsesõnu mõne aine kasutamist ei keela ning selle kasutamise avalikustamist ei nõua. Eesti võiks nii mõneski valdkonnas olla teenäitaja, eriti rahva tervise küsimuses. Kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et meid on nii vähe,»