"Kas taimetoit päästab maakera"
Ei, taimetoit ei päästa maakera.
Ei reostusest, ei "näljahädast".
Taimetoidu kasvatamisega intensiivpõllumajanduse meetoditega saastame me loodust kemikaalidega, rikume taimestikku GMO-ga, tekitame juurde vajadust järjest rohkem kemikaale kasutada, sest GMO levid ka teistele taimedele ja juba praegu ollakse hädas umbrohuga, mis muutub taimemürkidele järjest "immuunsemaks". Lisaks hävitame mee meeletul kiirusel toitainerikast mulda, mis tähendab omakorda seda, et järjest rohkem tuleb neid "toitaineid" väetiste näol lisada. Intensiivpõllumajandusega põllumajandus saastab keskkonda ja maakera igas mõttes rohkem kui lihatootmine.
Intensiivpõllumajandusega tapame igal aastal viljakat mullapinda rohkem, kui on kasu sellest toidust, mis seal saame.
Lisaks meeletu ületarbimine ja toiduraiskamine.
Kui globaalne toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal.
Aga mis päästaks maakera ?
Tegelikult on see väga lihtne. Aga samas ka keeruline, sest proovi sa inimesi ümber muuta.
Päästaks üleüldise tarbimiskultuuri muutmine ja linnastumise peatamine.
TARBIMISKULTUUR ja ÜLETARBIMINE:
1. linnas elades viskad ära meeletus koguses komposteeruvaid jäätmeid. Ja siis jälle tekitad sellega "tarbimise"
ja keskkonda saastava tootmise, sest "aiamaale või peenrasse on ju KILEKOTTIDEGA komposti vaja osta".
Nüüd, kui elan maal, on mul raksusi sellega, et oma 20l prügikasti järgmise kuu äraveo päevaks täis saada !
Kvaliteetne" komposteeruv ülejääk kanadele, mitte nii kvaliteetne kompostikasti ja sealt hiljem toitaineterikka kompostina kasvuhoonesse, peenrale, põllule. Toidu raiskamise tõttu raisatakse suures ulatuses ka muid ressursse – maad, vett, energiat ja tööjõudu.
2. Igal aastal visatakse ära suurusjärgus 1,3 miljonit tonni söömiskõlbulikku toitu ! Samas läheb suurusjärgus 800 miljonit inimest magama näljasena. Arvutage ise, kui palju toitu aastas need nälga kannatav inimesed saaksid kui ei toimuks linnastumise ja ületarbimise - ületootmise tõttu sellist raiskamist !
Eestis visatakse igal aastal ära umbes 50 000 tonni toitu !
Rahaliselt umbes 63 miljoni euro väärtuses.
Eesti raisatud toidu süsiniku jalajäljest rääkides tekitab 50 000 tonni toidukadu aastas ligi 100 000 tonni CO2. Seda numbrit võib võrrelda ka 27 000 auto tekitatud CO2-ga, sama palju CO2 aastas tekitab umbes 30 000 perekonda oma elektritarbimisega. See on sama palju kui Valga ja Viljandi linna jagu inimesi kokku.
Toidu raiskamine mõjutab kliimat otseselt seetõttu, et raisatud toidu ehk toidu, mille viskame prügikasti, tootmiseks on kulunud hulgaliselt ressursse. "Selleks on kulunud energiat, vett, maad, tööjõudu ja see on raisatud ressurss. Kõige rohkem on just energial mõju kliimamuutusele. CO2 ja süsinik on õhku paisatud täiesti asjata. Sealtkaudu tuleb mõju tagasi toidu tootmisele. Kliima mõjutab ilmastikuolusid ja ilmastikuolud toidutootmist.
Raiskamise vähendamine 25% võrra aitaks näljast päästa ligi 430 miljonit inimest. Selle raisatud toidu kasvatamiseks ja tootmiseks on kulunud ka tonnide kaupa puhast vett ja kütust, mida oleks saanud palju paremini kasutada.
3. Lisaks globaalse toiduainetööstuse väga kõrge transpordimõju. Toiduaineid toodetakse ühes riigis, nad viiakse maailma teise otsa töötlemiseks ja pärast tuuakse taas tagasi tarbimiseks. Vähendades toidu raiskamist globaalsel tasemel mõjutaks see keskkonnasaastatuse vähenemist väga olulisel määral
Me kõik saame teadlikumalt osta, paremini säilitada, ülejääke ära kasutada ja komposteerida. Võimalusel saab toetada Toidupanka, sest poodides üle jääva toidu transportimine ja säilitamine on kallis.
Tarbijate kõrvale peab tulema riik vajaliku seadusandlusega. Näiteks peavad Prantsusmaal kõik suured toidupoed oma müügiks kõlbmatu toidu Toidupanga-laadsetele organisatsioonidele annetama. Oma osa on mängida ka ettevõtjatel – millist kaupa sisse ostetakse, kuidas tarbijat haritakse ja mida tehakse üle jääva toiduga.
Toidu raiskamine on üks globaalsetest probleemidest, mille lahendamisele saab igaüks oma kodus kaasa aidata!
INTENSIIVPÕLLUMAJANDUS
Mõned väidavad, et praegune intensiivpõllumajandus on ainus võimalus, et "näljahäda vähendada". Et muul moel ei toida enam maailma inimesi ära. See on suur vale.
Intensiivpõllumajandus on tegelikult otsene ületarbimise ja toidu raiskamise tagajärg ning hävitab keskkonda ja tekitab juurde vajadust järjest rohkem ja rohkem toidutootmises mürke kasutada. See on nagu "nõiaring".
Iga kilogrammi kasvataud toidu kohta läheb praegu "kaotsi" umbes 12 kg viljakat mulda.
Uuringud näitavad, et tööstusliku põllumajanduse tulemusena hävitame me viljakat mulda 18 korda kiiremini, kui on uue viljaka mulla juurdekasv. See on kõike muud, kui taastuv lähenemine.
Ka puhast joogikõlbulikku vett jääb üha vähemaks, veetarbimine järjest suureneb. Arvutused näitavad, et aastaks 2050 saab iga inimene kasutada vett kõigest 25% võreldes 1950 aastaga. Tavapõllumajandus kasutab väidetavalt ca 80% olemasolevast veest.
Oleme silmitsi faktiga, et meil on peagi vähem kui 800 m2 põllumajanduslikku maad inimese kohta ja see kogus väheneb kiiresti.
Kui Aastal 2000 oli tegelik kasutuskõlbulik põllumajandusmaa hulk umbes 1500 m2 inimese kohta, siis
aastaks 2021 on tegeliku kasutuskõlbuliku põllumajandusmaa ennustatav hulk inimese kohta vähem kui 850 m2.See omakorda tähendad toiduhinna tõusu, üha rohkem ja rohkem sünteetilisi aineid meie toidulaual ning väetiste ja keemia peal kasvatatud "värsket" toitu, mida võib heal juhul nimetada "värske köögivilja sarnaseks tooteks".
Lahendus oleks loodust järgiva permakultuuse kasvatuse rakendamine ning biointensiivne põllumajandus, kus viljaka mulla hävitamise asemel seda toidukasvatuse käigus taastoodetakse.
Biointensiivne põllundus kasutab võrreldes tavapõllundusega ca 67% vähem vett (ideaalis kuni 88% !) ja kuni 99% vähem energiat. Seejures on biointensiivne põllumajandus suuteline tootma kuni 6 korda rohkem toitu kui tööstuslik või tavapõllundus, taastama mulda kuni 60 korda kiiremini kui looduses, vähendama maakasutust vähemalt 50%.
Kui praeguse tööstusliku ning väetistel ja kemikaalidel baseeruva intensiivpõllumajanduse puhul on ligikaudne vajaliku maa suurus ühe inimese toiduvajaduse rahuldamiseks suurusjärgus 2000 - 2800 m2, siis biointensiivse põllumajanduse puhul oleks see 350-400 m2 !
John Jeavons ütleb: "Parem ja puhtam maailm on lähemal, kui me arvatagi oskame. See on siinsamas meie koduaedades, aiamaades ning väikestes talukohtades ning tarbimisharjumustes. Kuid tänapäevane tööstuslik põllumajandus tegeleb suures osas enda poolt tekitatud lisatöö peale energia ning aja raiskamisega.
Indira Gandhi on ütelnud : "Kui me unustame, kuidas kaevata maad ning harida ja hooldada mulda, unustume me iseennast." Seda täinedab ideaalselt Voltaire mõttekäik "Maailm on üks suur aed ja kui imeline koht võiks see olla, kui igaüks meist hoolitseks oma osa eest selles aias".
Loe lisaks ka siit:
http://puhaselu.blogspot.com.ee/2010/03/biointensiivne-miniaiandus-kui-igauhe.html
Posts
