Mis päästaks maakera...

Lugesin täna Postimehest Kristi Malmberi artiklit - "Kas taimetoit päästab maakera".

"Kas taimetoit päästab maakera"

Ei, taimetoit ei päästa maakera. 
Ei reostusest, ei "näljahädast".
Taimetoidu kasvatamisega intensiivpõllumajanduse meetoditega saastame me loodust kemikaalidega, rikume taimestikku GMO-ga, tekitame juurde vajadust järjest rohkem kemikaale kasutada, sest GMO levid ka teistele taimedele ja juba praegu ollakse hädas umbrohuga, mis muutub taimemürkidele järjest "immuunsemaks". Lisaks hävitame mee meeletul kiirusel toitainerikast mulda, mis tähendab omakorda seda, et järjest rohkem tuleb neid "toitaineid" väetiste näol lisada.  Intensiivpõllumajandusega põllumajandus saastab keskkonda ja maakera igas mõttes rohkem kui lihatootmine.
Intensiivpõllumajandusega tapame igal aastal viljakat mullapinda rohkem, kui on kasu sellest toidust, mis seal saame.
Lisaks meeletu ületarbimine ja toiduraiskamine.
Kui globaalne toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal.

Aga mis päästaks maakera ? 

Tegelikult on see väga lihtne. Aga samas ka keeruline, sest proovi sa inimesi ümber muuta.
Päästaks üleüldise tarbimiskultuuri muutmine ja linnastumise peatamine. 

TARBIMISKULTUUR ja ÜLETARBIMINE: 

1. linnas elades viskad ära meeletus koguses komposteeruvaid jäätmeid. Ja siis jälle tekitad sellega "tarbimise"
ja keskkonda saastava tootmise, sest "aiamaale või peenrasse on ju KILEKOTTIDEGA komposti vaja osta".
Nüüd, kui elan maal, on mul raksusi sellega, et oma 20l prügikasti järgmise kuu äraveo päevaks täis saada !
Kvaliteetne" komposteeruv ülejääk kanadele, mitte nii kvaliteetne kompostikasti ja sealt hiljem toitaineterikka kompostina kasvuhoonesse, peenrale, põllule.  Toidu raiskamise tõttu  raisatakse suures ulatuses ka muid ressursse – maad, vett, energiat ja tööjõudu.

2. Igal aastal visatakse ära suurusjärgus 1,3 miljonit tonni söömiskõlbulikku toitu ! Samas läheb suurusjärgus 800 miljonit inimest magama näljasena. Arvutage ise, kui palju toitu aastas need nälga kannatav inimesed saaksid kui ei toimuks linnastumise ja ületarbimise - ületootmise tõttu sellist raiskamist !
Eestis visatakse igal aastal ära umbes  50 000 tonni toitu !  
Rahaliselt umbes 63 miljoni euro väärtuses.

Eesti raisatud toidu süsiniku jalajäljest rääkides tekitab 50 000 tonni toidukadu aastas  ligi 100 000 tonni CO2. Seda numbrit võib võrrelda ka 27 000 auto tekitatud CO2-ga, sama palju CO2 aastas tekitab umbes 30 000 perekonda oma elektritarbimisega. See on sama palju kui Valga ja Viljandi linna jagu inimesi kokku.

Toidu raiskamine mõjutab kliimat otseselt seetõttu, et raisatud toidu ehk toidu, mille viskame prügikasti, tootmiseks on kulunud hulgaliselt ressursse. "Selleks on kulunud energiat, vett, maad, tööjõudu ja see on raisatud ressurss. Kõige rohkem on just energial mõju kliimamuutusele. CO2 ja süsinik on õhku paisatud täiesti asjata. Sealtkaudu tuleb mõju tagasi toidu tootmisele. Kliima mõjutab ilmastikuolusid ja ilmastikuolud toidutootmist.
Raiskamise vähendamine 25% võrra aitaks näljast päästa ligi 430 miljonit inimest. Selle raisatud toidu kasvatamiseks ja tootmiseks on kulunud ka tonnide kaupa puhast vett ja kütust, mida oleks saanud palju paremini kasutada.

3. Lisaks globaalse toiduainetööstuse väga kõrge transpordimõju. Toiduaineid toodetakse ühes riigis, nad viiakse maailma teise otsa töötlemiseks ja pärast tuuakse taas tagasi tarbimiseks. Vähendades toidu raiskamist globaalsel tasemel mõjutaks see keskkonnasaastatuse vähenemist väga olulisel määral

Me kõik saame teadlikumalt osta, paremini säilitada, ülejääke ära kasutada ja komposteerida. Võimalusel saab toetada Toidupanka, sest poodides üle jääva toidu transportimine ja säilitamine on kallis.

Tarbijate kõrvale peab tulema riik vajaliku seadusandlusega. Näiteks peavad Prantsusmaal kõik suured toidupoed oma müügiks kõlbmatu toidu Toidupanga-laadsetele organisatsioonidele annetama. Oma osa on mängida ka ettevõtjatel – millist kaupa sisse ostetakse, kuidas tarbijat haritakse ja mida tehakse üle jääva toiduga.

Toidu raiskamine on üks globaalsetest probleemidest, mille lahendamisele saab igaüks oma kodus kaasa aidata!

INTENSIIVPÕLLUMAJANDUS

Mõned väidavad, et praegune intensiivpõllumajandus on ainus võimalus, et "näljahäda vähendada". Et muul moel ei toida enam maailma inimesi ära. See on suur vale.
Intensiivpõllumajandus on tegelikult otsene ületarbimise ja toidu raiskamise tagajärg ning hävitab keskkonda ja tekitab juurde vajadust järjest rohkem ja rohkem toidutootmises mürke kasutada. See on nagu "nõiaring".

Iga kilogrammi kasvataud toidu kohta läheb praegu "kaotsi" umbes 12 kg viljakat mulda.
Uuringud näitavad, et tööstusliku põllumajanduse tulemusena hävitame me viljakat mulda 18 korda kiiremini, kui on uue viljaka mulla juurdekasv. See on kõike muud, kui taastuv lähenemine.

Ka puhast joogikõlbulikku  vett jääb üha vähemaks, veetarbimine järjest suureneb. Arvutused näitavad, et aastaks 2050 saab iga inimene kasutada vett kõigest 25% võreldes 1950 aastaga.  Tavapõllumajandus kasutab väidetavalt ca 80%  olemasolevast veest.

Oleme silmitsi faktiga, et meil on peagi vähem kui 800 m2 põllumajanduslikku maad inimese kohta ja see kogus väheneb kiiresti.
Kui Aastal 2000 oli tegelik kasutuskõlbulik põllumajandusmaa hulk umbes 1500 m2 inimese kohta, siis
aastaks 2021 on tegeliku kasutuskõlbuliku põllumajandusmaa ennustatav hulk inimese kohta vähem kui 850 m2.See omakorda tähendad toiduhinna tõusu, üha rohkem ja rohkem sünteetilisi aineid meie toidulaual ning väetiste ja keemia peal kasvatatud "värsket" toitu, mida võib heal juhul nimetada "värske köögivilja sarnaseks tooteks".

Lahendus oleks loodust järgiva permakultuuse kasvatuse rakendamine ning biointensiivne põllumajandus, kus viljaka mulla hävitamise asemel seda toidukasvatuse käigus taastoodetakse.

Biointensiivne põllundus kasutab võrreldes tavapõllundusega ca 67% vähem vett (ideaalis kuni 88% !) ja kuni 99% vähem energiat. Seejures on biointensiivne põllumajandus suuteline tootma kuni 6 korda rohkem toitu kui tööstuslik või tavapõllundus, taastama mulda kuni 60 korda kiiremini kui looduses, vähendama maakasutust vähemalt 50%.

Kui praeguse tööstusliku ning väetistel ja kemikaalidel baseeruva  intensiivpõllumajanduse puhul on ligikaudne vajaliku maa suurus ühe inimese toiduvajaduse rahuldamiseks suurusjärgus 2000 - 2800 m2, siis biointensiivse põllumajanduse puhul oleks see 350-400 m2 !

John Jeavons ütleb: "Parem ja puhtam maailm on lähemal, kui me arvatagi oskame.  See on siinsamas meie koduaedades, aiamaades ning väikestes talukohtades ning tarbimisharjumustes. Kuid tänapäevane tööstuslik põllumajandus tegeleb suures osas enda poolt tekitatud lisatöö peale energia ning aja raiskamisega.

Indira Gandhi on ütelnud : "Kui me unustame, kuidas kaevata maad ning harida ja hooldada mulda, unustume me iseennast." Seda täinedab ideaalselt Voltaire mõttekäik "Maailm on üks suur aed ja kui imeline koht võiks see olla, kui igaüks meist hoolitseks oma osa eest selles aias".

Loe lisaks ka siit:

http://puhaselu.blogspot.com.ee/2010/03/biointensiivne-miniaiandus-kui-igauhe.html

Asovärvid kontrolli alla

Postimehe Tarbijakülg   kirjutab, et tarbijakaitse võtab Eestis teravamalt luubi alla asovärvide kasutamise.

"Tarbijakaitseamet avaldas, et hakkab teravamalt tähelepanu pöörama värvilistele kisselli- ja tarretisepulbritele ning kookidele. Põhjuseks mullu suvel kehtima hakanud nõue, mis käsib teatud toiduvärve sisaldavatele toodetele trükkida hoiatusteksti."

Kuid miks võetkase "luubi alla" vaid värviliselt ja kirkalt näkku säravad pulbrid ja koogid, mida ükski terve mõistusega inimene oma lapsele nii või nii ei ostaks !!!!

Miks vaid nii kitsas tootevalik, kui põhiline oht peitub hoopis mujal (kui palju neid kissellipulbreid ikka kasutatakse) !

Miks ei võeta luubi alla palju olulisemaid ja igapäevasemaid toiduasju nagu näiteks hommikusöögihelbed ja müslid, millest päris paljud sisaldavad näiteks asovärvi nimega tartrasiin (E-102), mis on teatavasti tugev allergiate tekitaja (üks pideva "kuiva"ninnakinnisuse põhjustaja !), võimendab astmaatilisi reaktsioone ning põhjustab lastel hüperaktiivsust, tähelepanu- ja keskendumishäireid, unehäireid ning rahutust-ärrituvust.

Ehk siis - kui sinu lapsel läheb koolis kehvasti, sest tal on "pidevalt pea laiali otsas" (nagu õpetajad ütlevad) ja ta on sageli ärritunud ning väsimud võib põhjuspeituda selles, et ta sööb hommikusöögiks müslit või hommikusöögihelbeid !

Oma kurvastuseks avastasin eelmisel nädalal, et sellesama tartrasiiniga on tänaseks ära solgitud ka näiteks minu lapsepõlvest pärit nostalgiline Tarhun !

Ka paljud puljongipulbrid-kuubikud sisaldavad tartrasiini.

Ma ei hakka siinkohal uuesti pikalt ja laialt kirjutama kõigist kahjulikest ja ohtlikest lisaainetest toidus, sell ekohta võid lugeda minu ühest varasemast postitusest "Toidulaud kui keemialabor".


Küll aga tahaks uuesti tagasi tulla minu arvates väga olulise teema juurde - suur segapuder lisaainete märgistamisel !

Pakendi info peaks lähtuma sellest, et see oleks tarbijale  üheselt ja lihtsalt mõistetav ning piisaks vaid pealevaatamisest, et mõista, kas ja kui palju antud toode kahjulikke või suisa ohtlikke lisaaineid sisaldab. Tänane puudulikest seadustest tingitud kaos aga nõuab tarbijalt kannatust, aega ja kohati ka head silma või suisa luupi ! Miks ? Sest puuduvad seadusega paika pandud ühesed ja konkreetsed nõuded koostisosade märkimisel ! Küll on need kirja pandud nimetusena, küll E-märgistusega, mõnel pakendil aga suisa loetamatus kirbukirjas !

Miks peab tarbija õppima pähe kahjulike lisaainete numbreid ja nimetusi, et neid vältida ? Need peavad olema pakendil üheselt ja nähtavalt välja toodud !

Minu ettepanek seoses pakendil toodud koostisosade märgisutsega (mida olen korduvalt kirjutanud) on järgmine:

* tavalised (loe ohutud) koostisosad on kirja pandud "nimetusena".
* teadaolevalt kahjulikud lisaained tuleks märkida pakendile E-märgistusega
* teadaolevalt  ohtlikud lisaained (asovärvid, aspartaam, glutamaat, isoglükoos jne) tuleks märkida samuti E-märgistusega, kuid suuremalt ja paksendatud või siis punase, konkreetselt eristuva kirjaga. 


Selmoel on koostisinfo kohe pealevaadates üheselt ja lihtsalt mõistetav, mitte ei pea hakkama mööda nimetuste segapudru näpuga järge ajama. 


Kuna "küll küllale liiga ei tee" ja "kordamine on tarkuse ema", siis veelkord:

Kõige ohtlikumad E-ained, millest tasuks suure kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed).  

* värvained: E102, E104, E110, E120, E122 - 124, E127-129, E131-133, E142, E150

* konservandid (säilitusained): E200, E202, E210-219, E220, E239, E249-252, E280, E310-312, E320, E321, E249-252

* lõhna ja maitsetugevdajad: E510, E620-625

* magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965

Lisaaineid alates E620 ja edasi loetakse sõltuvust tekitavateks. 

Saksamaa sulgeb kõik oma tuumajaamad 2022. aastaks

2009 aasta oktoobris kirjutasin siinsamas blogis: "2000. aastal teatas Saksamaa valitsus ametlikult TUUMAENERGIAST JÄRKJÄRGULISEST LOOBUMISEST. Sellega seoses võeti Saksamaal vastu kaks seadust :
* tuumaenergiast väljumise seadus (Nuclear Exit Law), mis sätestas tuumaenergiast loobumise 2020. aastaks.

* taastuvate energiaallikate seadus (Renewable Energy Sources Act), mis pakkus maksusoodustusi taastuvenergiale ja kõrgeid müügihindasid rohelisele energiale. Lisaks pandi paika mitmed tolle aja kohta väga kõrged CO2 emissiooni vähendamise eesmärgid. Toodud seadusandlikud muudatused ja eesmärgid käivitasid Saksamaal enneolematu päikseenergia ja taastuvenergia innovatsioonilaine. Saksamaa olematu päikseenergiaturg muutus arvukate uute tehnoloogiafirmade toel suurimaks maailmas."

Selle peale sain tuumajaamade "ülistajatel" nii palju kriitikat, et suisa hämmastav. Väideti, et see minu jutt on vale ja väljamõeldis, kui saatsin neile konreetsed viited ametlikele dokumentidele, sain vastuseks, et ma "puhun asja suureks" nin golen kõigest valesti aru saanud. Et tegelikult lihtsalt seisatakse vanu, oma töö ära teinud jaamasid, aga see ei tähenda, et kõk jaamad suletakse. Lihtsalt vanad vahetatakse uute vastu välja. 

Täna siis selline päevauudis Postimehes:  Saksamaa sulgeb kõik oma tuumajaamad 2022. aastaks

"Pärast Jaapani Fukushima tuumajaama õnnetust suleti Saksamaal mitu tuumajaama ning neid ei plaanita enam kasutusele võtta, edastab Reuters.  Saksa keskkonnaminister Norbert Röttgen teatas tuumajaamade sulgemisotsusest pärast seda, kui valitsus selles küsimuses konsensusele jõudis.
«Otsus on lõplik. Kolm viimast tuumajaama suletakse lõplikult 2022. aastaks. Tuumajaamade uuesti kasutusele võttu ei kaaluta,» lausus Röttgen.  Enne Fukushima õnnetust sai Saksamaa 23 protsenti oma energiast tuumajaamadest. Saksamaal on praeguse seisuga 17 tuumareaktorit.
Saksamaa kantsleri Angela Merkeli valitsus jõudis tuumajaamade küsimuses kokkuleppele opositsioonis olevate sotsiaaldemokraatide ja rohelistega.
Saksamaast saab esimene täielikult tuumaenergiast loobuv tööstusriik."

Postimees väidab küll, et selline otsus tehti seoses Fukushima tuumajaama õnnetusega, kuid tegelikkuses võttis Saksamaa sellise seaduse vastu juba ammu. Ehk siis tegelikult ei midagi uut !

Huvitav leid - Eestis toodetud tahke šampoon

Kui alles hiljuti sai kirjutatud kahjulikust vahuainest SLS, mida šampoonides kasutatakse , siis viimati omale uut šampooni ostma minnes vastasin sellise huvitava asja nagu OÜ "Nurme Seep" poolt valmistatud tahke šampoon jojobaõliga.  

Esiteks jäi silma, et tegemist on EESTIS VALMISTATUD  tootega, teiseks see, et tegemist on  (käsitsi valmistatud)  looduskosmeetikaga, mis ei sisalda säilitusaineid ning kahjulikke/sünteetilisi lõhna-;  värv-; või lisaaineid. 

Ehk siis kaks kärbest ühe hoobiga :-) Eesti toode ja puhas.

Et hind oli täiesti taskukohane (veidi üle 4 EUR),  otsustasin proovida.

Välja näeb see "tahke šampoon" nagu tavaline seep. Lõhn on veidi mõrkjas, domineerib lavendel. Lõhn on piisavalt tugev, kuid mitte häiriv. Pigem meeldiv.

Koostisena on välja toodud oliivõli, vesi, kookosrasv, palmirasv, kastoorõli, magusmandliõli, kukuiõli, jojobaõli, bergamoti eeterlik õli, lavendli eeterlik õli, rosmariini eeterlik õli.

Ma ei oska arvata,  mitmeks pesuks sellest šampoonist jätkub, kuid kulu tundus olevat üllatavalt väike. Kasutasin seda nagu tavalist seepi - hõõrusin natukene märgadele kätele, seejärel "masseerisin" juustesse.    Moodustus "peenikese mulliga" tihe vaht, mis tegi pesemise ja juuste "katmise" vägagi kergeks.  Ei vahutanud nii palju, kui tüüpilised "poešampoonid,  kuid siiski üllatavalt palju.

Kuigi pakendil on üteldud, et "sisaldab rikkalikult õlisid, mis toidavad juukseid ja muudavad need peale pesu kammitavaks", otsustasin esimesel korral kasutada (nagu tavaliselt) ka balsamit. Mul on umbes õlgadeni pikad, küllaltki paksid ja "karmid" juuksed ja olen nende kammimisega alati hädas. Ei kujuta ette, et saaksin neid ilma balsamit kasutamata pärast pesu kammida !

Teisel korral otsustasin siiksi "riskida" ning balsamit mitte kasutada.  Ja oh üllatust. Isegi "käteräti-kuivi" juukseid oli väga kerge ja mõnus kammida ning juuksed olid pehmed ja kohevad.

Soovitan siiralt proovida !
Isegi, kui see Sulle millegi pärast ei sobi, ei ole tegemist suure kulutusega.

Mina ostsin selle šampooni Pärnus "Mahe Mark" ökopoest ja usun, et seda on saada enamustes loodustoodete poodides, aga kui sul ühtegi läheduses ei ole, siis saad selle osta ka erinevatest netipoodidest :

Nurme Seep

Loodusilu

Kids First

Oma Asi

Ökoviis

"Nüüd on see siis tehtud" ehk elektriautodest.

Tõepoolest.
Nüüd on see siis tehtud.  Kui siiani võis elektriautost Eesti kontekstis räägida pigem tingivas kõneviisis, on tänaseks olukord muutumas.  Nimelt otsustas Eesti valitsus vahetada 10 miljonit kasutamata saastekvoodi ühikut Eestimaad katva elektriautode laadimisvõrgu väljaehitamiseks ning 507 elektriauto soetamiseks.

Tehing näeb esmalt ette kogu Eestit katva elektriautode laadimisvõrgustiku rajamise hiljemalt järgmise aasta lõpuks. Teiseks võetakse kasutusele toetusskeem, mis muudab elektriautod tavainimestele soodsamaks ja motiveerib neid aastail 2011–2012 elektrisõidukit soetama. Kolmas tehingu osa puudutab 507 elektriauto kasutuselevõttu sotsiaaltöötajate poolt.

Ma ei hakka siinkohal arutlema, kuivõrd õige on üleüldse selline nähtus, nagu saastekvootidega äritsemine, kuid minu arvates on elektriautodesse investeerimise näol tegemist ainuõige sammuga.  

Kujutan juba vaimusilmas ette neid, kes elektriautosid maha teevad ning nende puudusi üles loevad. 

JAH! Tegemist ei ole imeliikuriga ja tõepoolest on elektriautol ka palju miinuseid, kuid kas pole mitte nii iga asjaga ? Ideaalset  ei olegi olemas. 

Mõned meediast läbi käinud argmendid koos minu vastuargumentidega. 

* Elektriautod on väikesed ja "kipakad"? 

- Kas tõepoolest peavad kõik sõitma vaid linnamaasturitega ? Igal autol on oma koht ja eesmärk ning nagu keegi tark inimene kunagi ütles "iga auto ei olegi mõeldud selleks, et sinna mahutada naine, neli last, telk, kummipaat ning ratastoolis vanaisa". 

Tegemist on siiski linnaautoga, mille peamine eesmärk on (muuhulgas) muuta meie linnakeskkond müra- ning saastevabamaks. 

Kui olime abikaasaga Brüsselis, jäi ühe esimese asjana silma, et linnapildis domineerisid pigem väikeautod ja kompakt- või minitautod ! Ehk siis lihtsamalt üteldes LINNAAUTOD. Kui meil eksib linnamaasturite virr-varri vahest harva mõni Smart'i sugune väikeauto, siis Brüsselis tundus pigem linnamaastur nagu mõni võõrkeha. 

Oma osa on selles ka Euroopas laialt levinud maksupoliitikal, mis soosib igati väikeautosid ning  loomulikult heal tasemel ühistranpordil. Viimast nii linna siseselt, kui ka lähi- ja kaugliinidel. Autoga sõidetakse rongijaama, sealt edasi rongiga, sest nii on 

a) mugav

b) kiire

c) odav

Muideks - elektriauto ei pea olema väike. põhimõtteliselt on prototüübina olemas  ka elektriline Hummer ning www.zev kaudu on Eestist võimalik osta ka nii ütelda "linnamaasturit"

Siinkohal panebki mind imestama nende Eestisse toodavate pisiautode hind, kuna pildil kujutatud linnamaasturi hind on nende omast isegi odavam (alla 30 000 EUR koos maksudega) ning muud näitajad (läbivus ühe laadimisega jne) samad või paremad. 

* Elektriautosid on vaja pidevalt laadida, nende läbimismaa on väike.  

- Siinkohal peab jällegi tagasi tulema selle juurde, et antud ajahetkel on tegemist siiski pigem linnaautoga. Ühe laadimisega 130 km ei ole minu arvates vähe. 

Meie kliimas on talvisel ajal väidetavalt sõidudistantsiks 90 km, ei oska seda kommenteerida enne, kui ei ole ise elektriautot proovida saanud (loodan siiralt, et ühel päeval on see võimalus). 

Ma ei oska ütelda Tallinna kohta, kuid Pärnus või seigi Pärnu lähistel elades ei tundu ka 90 km ühe laadimisega sugugi vähe. Vaevalt, et ma päevas nii pika maa maha sõidan !

* Elektriautoga peab iga sõidu eelnevalt planeerima, "äkki unustan laadida" jne.

- Ka praeguste kütusehindadega peab iga sõitu planeerima, seda küll muul põhjusel. Laadimise seisukohalt....  Kui sageli unustad sa laadimata oma mobiiliaku või näiteks enne pikemat sõitu oma autot tankinda ?  Mina näen küll täiesti oma elu elektriautoga !  Võib-olla ei ole see veel täna 100% võimalik, kuid vaid loetud aastad tagasi oli ka mobiiltelefon "rikaste mänguasi", mida müüdi vaid üks inimese kohta ja levialasse "korraldati väljasõite" nagu rahvasuu rääkis. 

Mäletate näiteks  Nokia 1610 ?  

Telefon kaalus ca 300g ning oli  16 cm pikk ja 3cm paks ? 

600 mAh  aku, mis kestis umbes 3,5 tundi !

Kas keegi kasutab täna, 15 aastat hiljem veel 600 mAh akusid ? Isegi minu odaval mp3 mängijal on sees 1500 mAh ! Ja kas keegi oleks siis - aastal 1996 - uskunud, et mobiiltelefon on väike, kerge, IGAPÄEVANE, levib kõikjal  ning sellega saad vaadata ja salvestada videosid, pildistada ning surfata netis. 

Netis ? 

Õigus www.*****.com jõudis ju meile alles aastaid hiljem ning 640*480 pildiresolutsiooniga digikaamera oli tavakasutajale pigem "kauge unelm". 

3,5 tunni asemel laen mina oma nutitelefoni täna kord nädalas, loen selle kaudu meili ja käin netis, filmin kõrgresolutsioonis videot ja pildistan oma pere ning mängin 3D mänge.

Kas see kõik oleks võimalik, kui 15 aastat tagasi oleks olnud inimeste vastuseis mobiilile või internetile samasugune, nagu täna elektriautole ?

* Elu võimalikkusest elektriautoga ? 

- JAH, ma kujutan täiesti ette oma elu elektriautoga. Arenguruumi on loomulikult palju, kuid algus on siiski tehtud.
Õhtul sõidan töölt koju, panen auto laadima, hommikuks jälle akud laetud ja aeg teele asuda.

Elan praegu korterealamus ning esimese asjana peaksin ilmselgelt ühistule selgitama, miks vajan konkreetset "isiklikku" parkimiskohta - sinna on veetud minu auto laadimiskaabel.  Seetõttu näen ühe esmase vajadusena Eestis teha soodustused korteriühistutele, kes võimaldavad oma elanikele laadimispunkte. Laadimispunktide paigaldus peaks olema autoomanikule tasuta või siis vähemasti "taskukohane".  Siinkohal oleks kohalikel omavalitsustel väga suur töö ära teha !

Eramajas või maakodus on asi palju lihtsam.  Plaanin oma talule nii või nii paigaldada päikesepaneelid ja tuulegeneraatori, mis teeks auto laadimise mulle veelgi mugavamaks ja odavamaks. 

Kindlasti peaksid elektriautode laadimispukte paigaldama oma parklatesse ka kõik vähegi tuleviku suunas mõtlevad kaubanduskeskused. Lähed poodi, pargid auto ja paned ta samas laadima. Laadimise eest tasumise võimalustena näen siinkohal valikuks kas mobiilset maksmist (mobiilne parkimine/laadimine) või siis laadimiskaardid, mida saab antud kaubanduskeskusest osta.

Ilmselt peaksid laadimiskohatadele mõtlema hakkama ka kõikvõimalikud toitlustuskohad, eriti sellised, kuhu "läbisõidul satud".
Tean, et näiteks McDonalds on paljudes riikides teinud oma külastajate jaoks elektriautode laadimiskohad.

Kindlasti peaksid laadimiskohtade paigaldamisele mõtlema ka kõik tavapärased "bensiinijaamad" !


* Kas ma soetaksin endale elektriauto ?
- Jah, kindlasti.
Tegelikult olen sellest päris ammu unistanud.
Kuigi elektriauto ei ole "uus nähtus" (General Motorsi EV-1 oli 1990-te keskel rahva seas väga populaarne, kahjuks otsustas GM kütusefirmade survel selle tootmise lõpetada ning KÕIK TOODETUD AUTOD INIMESTELT TAGASI VÕTTA JA HÄVITADA !), on nende hind praegu paraku samas seisus, mis mobiiltelefonidel Nokia 1610 aegu. Eesti puhul tuleb siia juurde lisada veel ka (paraku) meie ülimadalad palgad, mis võib saada tõsiseks komistuskiviks, kui just keegi firma ei tule välja USA sarnaselt ideega pakkuda elektriautosid taskukohase kasutusrendiga (Usas oli rendihinnaks 200 USD, eh ca 140 EUR, meie palgataset arvestades võiks-peaks see hind olema madalam).

AGA SIISKI !
Algus on tehtud !

Kui mobiiltelefonide vastu oleks omal ajal olnud samasugune vastuseis kui elektriautol praegu,  oleks meil täna..... ?

Vahuaine SLS šampoonides ja hambapastades.

Üks meie blogi lugeja küsis kirjas kahjulike lisaainete SLS  (Sodium Lauryl Sulphate) ja ALS (Ammonium Laryl Sulphate)  kohta erinevates šampoonides ja hambapastades ning imestas, miks kasutatakse neid ka looduskosmeetika tootjate nagu Lavera, Welleda, Cattier, Logona jne toodetes.

Alustuseks veidi nende lisaainete taustast:

SLS (Sodium Lauryl Sulphate), ehk eesti keeles naatriumlaurüülsulfaat, on tõepoolest väga kahjulik lisaaine, mida kasutatakse šampoonides ja hambapastades selleks, et toode "vahutaks".
Millegi pärast on paljudel inimestel väärarusaam, et mida rohkem vahutab, seda paremini ta peseb.
Eks igasugused kommertstoodete reklaamid (stiilis "rikkaliku vahuga" jne) ka süvendavad seda eksiarvamust.

SLS on nahka ärritav, see imendub läbi naha ning ladestub organismi pikaks ajaks (ei välju organismist kergesti). Võib kahjustada südant, maksa, aju, võib tekitada kahjustusi silmadele (ka läbi naha imendudes, mitte otse silma sattudes).  Võib põhjustada kurguärritust ja köha ("kuiv kurk"),  peavalu, iiveldust ja oksendamist.

NB ! Eriti ohtlik ning kahjulik lastele !!!  
Kindlasti peaks jälgima, et Sinu lapse šampoonid -pesuvahendid - hambapastad jne ei sisladaks SLS'i 

SLS alternatiivina kasutatakse sageli ALS ehk "Ammonium Lauryl Sulfate". 
See on küll oluliselt pehmem ja "leebem" kui SLS, kuid võib siiski ärritada silmi ning nahka.

Väga vähesel määral on lubatud ALS kasutada ka loodustoodetes, kuid seda mitte põhilise vahuainena vaid lisaks, et "vahtu tugevdada.
Lavera näiteks kasutab osades oma odavamtes "laiatarbe toodetes" ALS'i.

Kui SLS kahjulikkust loetakse 5 punkti süsteemis "3" vääriliseks, siis ALS kõigest "1".

Segadust tekitab sageli aga hoopsiki  Sodium Lauryl Sulphoacetate (SLSA)
Esmapilgul kõlab see SLS'ile väga sarnaselt ja sageli aetakse neid kahte ka segi, kuid tegemist on siiski hoopis teise ühendiga.

SLSA on väga nõrk ja pehme vahuaine, mida valmistatakse kookose- ja palmiõlist, see ei imendu organismi ja on väga kergesti mahapestav.
Tegemist on ohutu ja kahjutu ühendiga, mille molekulisuurus on oluliselt suurem, kui SLS'il, olles piisavalt suur, et mitte läbi naha organismi imenduda.  Kasutatakse nii loodus-, bio-, kui ka orgaanilistes toodetes.

NB ! Ükski looduskosmeetika (Natur Kosmetic, natural cosmetic), biokosmeetika või orgaanilise kosmeetika toode ei tohi sisaldada SLS'i ! 

Kui nii on, tuleks sellest antud toote müüjale märku anda !

Vaatasin huvipärast üle oma kodu solevad Sante ja Lavera tooted, ning nendest ei sisaldanud ei SLS'i ega ka ALS'i  ükski toode.
Nagu juba eelpool mainisin, siis vähesel määral ALS'i on siiski loodustoodetes lubatud, kuid seda kasutatakse pigem nende nii ütelda odavamates "laiatarbe toodetes".

Welleda tooteid mul kodus ei ole, seega ei oska kommenteerida,  Cattieril on olemas nii "masstooted", mis on 95% looduslik (nagu nad ka ise ütlevad), ehk siis need ei pretendeerigi 100% loodustoote nimele ning BIO märgistusega orgaanilised tooted, mis on SLS ja ALS vabad.

Ma arvan, et lõppkokkuvõttes oleks õige siiski toodete koostisi jälgida, sest enamikel tootjatest on olemas nii "orgaanilised tooted", kui ka laiatarbe tooted.  Osta tuleb ju siiski antud konkreetset "TOODET", mitte "FIRMANIME"või "Brändi"

Kristalldeodorant - enneta halva lõhna teket, mitte ära peida seda

Sellest, miks lõhnaõlid, higipulgad ja antiperspirandid Sinu tervist kahjustavad, kirjutasin pikemalt juba varem 

Kui lühidalt meelde tuletada, siis on nad kahjulikud suisa kahel põhjusel: 

Esiteks sisaldavad nad väga mürgist alumiiniumi, millel on leitud seos kasvajate ja Alzheimeri tõve tekkega. 

Teiseks blokeerivad nad mürkide väljumist inimese kehast kaenlaaluste kaudu (mis on üks peamisi piirkondi selle jaoks), seetõttu kogunevad kaenlaalustesse lümfisõlmedesse toksiinid, mis aja jooksul tekitavad mutatsioone lümfisõlmede rakkudes ning viivad rinnavähini.

Viimastel aastatel on täheldatud rinnavähi esinemise sagenemist ka meestel. See on otseselt seotud sellega, et mehed kasutavad deodorantide asemel üha sagemini antiperspirante ja higipulki !

Täna räägiks ühest turvalisest lahendusest - KRISTALLDEODORANT !

Kristalldeodorant on naturaalsest kristallsoolast valmistatud pulk, mida tuleb kergelt veega niisutada ning siis kaenla alla hõõruda. Dušši alt tulles piisab lihtsalt hõõrumisest. 

Naturaalne kristallsool hävitab ebameeldiva lõhna, sest ei lase bakteritel levida ja paljuneda, samas ei blokeeri higistamist ja mürkide väljutamist. 

Antibakteriaalse toime tõttu ei lase tekkida ka punnikestel ning hoiab ära nahaärrituse. 

Aitab ka jalaseente, haisvate jalgade ning jalanõude ja raseerimiskriimustuste puhul. 

Toimib 24 tundi.

Kristalldeodorant on kordades efektiivsem kui tavalised deodorandid, see ei kleebi ega määri riideid, ei sisalda alumiiniumi ega muid kahjulikke kemikaale, alkoholi, lõhna- ja säilitusaineid ning on täiesti allergiavaba.

Olen nüüd ka omal nahal  kristalldeodorandi ära proovinud ja tulemusega väga rahul. 

Isegi peale mitmetunnist aktiivset tegevust - ei mingit ebameeldivat lõhna !

Ainus, mida peaksid kristalldeodorandi puhul silmas pidama, on selle tootja, sest müügile on ilmunud ka "võltsitud kristalldeodorandid", millel ei ole õige tootega midagi pistmist. 

Seetõttu soovitan selle osta kas apteegist või mõnest tunnustatud ökopoest.  Hinnaklass jääb kristalldeodorantidel ca 100 - 120 EEK kanti ning kestab üks selline "pulk" aastaid. 

Ettevaatlik tuleb olla ka nn. "vedelate kristalldeodorantidega", sest paljudel neist on tegelikult toimeaineks ammoonium alumiinium sulfaat. Vedela "kristalldeodorandi" puhul peaks kindlasti jälgima, et see on alumiiniumivaba.

Mina isiklikult kasutan firma Sante kristalldeodoranti.

Probiootikum - kasulik bakter või kaval ja kahjulik reklaamitrikk !?

See teema saab olema järjekordne "arenev ja täienev postitus", kuhu huvilis(t)el tasub vahest tagasi kiigata. Plaanis on küsida arvamusi ja poolt/vastuväiteid nii Eesti kui muu maailma asjatundjatelt ja ka tootjatelt.
Kõik see võtab paraku aega, seniks lugemiseks ja kaasamõtlemiseks veidi "taustainfot":

Prantsuse mikrobioloogi ja tunnustatud teadlase Didier Raoulti poolt  teadusajakirjas "Nature" avaldatud ja laialdast vastukaja pälvinud artikli "Probiotics and obesity" tulemusena läbi viidud uuringud näitasid, et  

probiootikumid, mida näiteks Danone (Actimel, Activia, mitmed beebitoidud jne) lisab erinevatesse jogurtitesse, ja mis selle firma reklaamväidete kohaselt peaksid tugevdama meie immuunsüsteemi kaitsemehhanisme, mängivad tegelikult suurt rolli laste ülekaalulises.

Uuringute käigus selgus, et tegemist on samade bakteritega, mida näiteks tööstuslikes sea- ja kanakasvandustes kasuttakse kasvuaktivaatoritena, et lihaloomad kiiremini kasvaksid ning kaalus juurde võtaksid. 

2009. a. alguses hakkasid mitmed Prantsusmaa teadlased uurima ülekaaluliste ja normaalkaalus inimeste soolestiku mikrofloorat ja avastasid, et nende soolestikus olid ülekaalus just needsamad probiootikumid, mida kasutatakse  nn tervisejogurtites.

 

Didier Raoult küsib oma artiklis: "Miks lubatakse inimeste toidus kasutada samu kasvustimulaatoreid, mida lihaloomade kasvandustes, ilma et teataks, milline on nende toime näiteks laste organismile?" 

Uuringute tulemusena on Danon sunnitud enamustes Eurooap riikides lõpetama ligi 15 aastat kestnud, kuid teadlaste väitel ohtliku ning eksitava reklaamikampaania... 

Mis imeloom on "Zero Emission Vehicle", ehk elektriautodest lähemalt.

Enamustele inimestele seostub sõna "elektriauto" kas mingi kummalise välimusega ja kalli imemasinaga, mida vaid rikkurid endale eputamiseks saavad lubada või siis plastmassise ja Eesti kliimasse mittesobiva "rollerautga". 

Ühesõnaga - ei midagi asjalikku ja praktilist, pigem ulmevaldkonda ja prototüüpidesse jääv "futuauto".

        

Tuleb "tuttav ette", kui neid pilte vaadata ?

Samas "lipsab" meie uudistest vahetvahel läbi ka mõni asjalikum kirjutis, kus räägitaks elektriautodest (Zero Emission Vehicle", mida ka tõepoolest autoks võib nimetada. 

Kui sellel aasta lõpus müüki saabuvat Peugeot iOn´i  võib tähte närides veel kuidagi välimuse järgi sinna "futu" või "ufoautode" sekka surada

Siis Nissan Leaf, Opel Ampera ja Ford Focus EV või siis ZEV CT1510 näevad välja nagu täiesti tavalised "normaalsed" autod.

 

Uurisin  Eestis elektriautodega tegeleva "OÜ ZEV" tegevjuhi Teet Randma käest, mis "imeloom" see elektriauto siis tegelikult on. 

Uurisin lähemalt elektriauto kasutusega seonduvate kulude, reaalse kilomeetrihinna, laadimise ja muu vajaliku kohta. Lähitulevikus on plaanis üks elektriauto ka "Puhta Elu" kasutusse võtta ja sellega natukene sõiduproovi teha. 

Nüüd siis kõigest lähemalt. 

* Kas Elektriauto on pigem "rikaste lõbusõiduk" või on tegemist mõistliku sõidukiga, mille peale ka tavaline pereisa võiks mõtelda ?

Elektriauto on tavalisele linnasõiduautole täiesti mõeldav alternatiiv. Sellega sõitmine ei ole küll päris tasuta (isegi kui kasutad laadimiseks isiklikku tuulikut või päikesepaneeli), kuid kindlasti on majanduslikkus mõttes tegemist mõistliku alternatiiviga, mitte lihtsalt "rikaste mänguasjaga".

* Kui suur on elektriauto sõidukulu ?

Pliiakudega 1T elektriauto koos akude eluea pikendajaga (uus tehnoloogia, mis meil nüüd testitud ja teeb imesid) on sõidukuluks kuskil 30senti/km. Sellest ca 10 senti on elektrikulu ja 20 senti on akude kulu.

Liitiumakudega on sõidukulu kallim seoses akude suurema sõidukuluga - ca 60 senti/km.

Võrdluseks on ühe kilomeetri hind 8L/100km bensiiniautoga (suhteliselt säästlik linnasõit) 17,25 bensiinihinnaga 138 senti.

Seega - kui sõiduauto aastane läbisõit on 10 000km (ca 30km/päevas), säästab pliiakudega ca 11 000 EEK ja liitiumakudega ca 7800 EEK aastas.
Suurema läbisõidu puhul on ka sääst suurem. Näiteks 70-80 km päevase läbisõidu puhul, on sääst ca 30 000 EEK pliiakudega ja 21 000 EEK liitiumakudega aastas.

* Millised on elektriauto hoolduskulud ?


Elektriautol on küll veermikuga seotud hooldused (piduriklotsid, amortisaatorid jne.), aga mootoriga seotud hooldused praktiliselt puuduvad. Mõned mootorid on harjadega, siis tuleb iga 15 000 tagant harju vahetada, enamus on tänapäeval aga harjavabad mootorid - sellel on iga 100 000 tagant laagrite vahetus.
Muud hooldust ei ole.
Akude vahetamist käsitlesime juba sõidukulus.

* Kuidas käib laadimine ja kui kaua akud vastu peavad ?


Laadijad on täisautomaatsed - ei pea muretsema selle pärast eriti - pistik külge ja kui akud on täis, lõpetab laadija oma töö ning lülitub välja. Mingit "balansseerimist" mõned laadijad teevad, aga see on väikse vooluga.
Laadimine toimub tavalisest "võrguvoolust" 220V 16A. Ühe laadimisega sõidab auto (sõltuvalt akupakist) 100 - 150 Km, mis peaks olema piisav nii linnasõitudks kui ka linna-lähi sõitude puhul.

Liitiumakudega ei ole oluline pidev laadimine - pliiakud on selles suhtes tundlikud. Liitiumaku kasutus on nagu mobiilil - mäluefekti enam ei ole, vahet pole kuidas laeb. Samas on liitiumakud kordades kallimad.

Pliiakusid võib laadida ka lühiajaliselt - liitiumakusid väidetavalt võib, kuid nii põhjalikud testandmed meil liitiumi kohta puuduvad. Soovitaks siiski pikemaid laadimisi kui 30 minutit liitiumiga. Samas eks alati ole mõistlik akud ikka võimalikult täis alati hoida.

Laadimistega akude eluiga pikkamööda väheneb. Akude eluea lõpuks loetakse mahtuvuse vähenemine 75% peale algsest.

* Kas akusid saab laadida vajadusel ka näiteks bensiinijaamades ?

Otseselt sellist teenust veel ei pakuta. Statoil ei luba laadida - samas Lukoilis olen laadinud. Oleneb ilmselt
teenindajatest ja oma suhtlusoskusest :)
Rootsis on laadimispunkte juba päris palju ja näiteks Portugalis tahetakse Lissaboni-Porto kiirtee laadimispunktidega katta 2011. aastaks.

* Talvel ja külmaga sõitmine ?

Me teeme autosid ka akude termoisolatsiooniga ja eraldi salongisoendiga (üldiselt bensiini või gaasi soendi talveks). Autosid saab kasutada seega aastaringselt - ise vähemalt kasutame.
Esituled mõjutavad läbisõitu/energiakulu 5% , kuid meil on olemas ka tootevalikus LED päevasõidutuled, millega ei ole seda probleemi.

* Elektriautot saab ka ise ehitada ?

Koversioon, ehk tavalisest autost elektriauto ümberehitamine annab kõige parema ning unikaalsema lõpptulemuse. Tänaseks oleme teinud näiteks elektrimootoriga Pobeda ja VW Golf.
Konversiooni puhul me pakume 18kw ja 24kw (max võimsus) AC 72V harjadeta komplekte. VW Golfis kasutasime 6,5kw lahendust ning 6x150Ah12V akusid.
Tegime akude soojustuse ning salongi soojendus pandi bensiinilt. Kokku läks maksma kliendile 175 000 EEK.

Täna saame me isegi vist nõks odavamalt teha - saame odavama hinnaga komponente. Juhul kui soovid täitsa ise ehitada, siis lähevad veel ka tööde rahad maha.


Kirjavahetuse alusel kokku pannud:
Toomas Toimeta, "Puhas Elu"

***

Lõpetuseks.

Loodetavasti hakkab ka Eesti teedel järjest rohkem liikuma osaliselt või täielikult elektri jõul liikuvaid sõidukeid, kindalsti oleks suureks "abimeheks" see, kui nii meie bensiinijaamad kui ka näiteks linnavalitsused hakkaksid rohkem mõtlema elektriautode laadimisvõimalustele ja seeläbi oluliselt puhtamale ja müravabamale linnakeskkonnale.

Ootan juba huviga Eesti meedias uudised stiilis "Nüüd saab ka Statoili bensiinijaamades elektriautosid laadida" või "Pärnu linnvalitsus katab kesklinna elektriautode laadimispunktidega".

Ja veel.

Et ennetada juba eos etteaimatavaid kommentaare stiilis: "elektriauto on mõttetu, sest sellega saab sõita vaid 100-150 km" jms.
Sama rumal ja kohatu oleks kurta, et tavaline sõiduauto jääb maastikul hätta või suure maasturiga ei mahu linnas parkima !
Igal sõidukil oma koht ja eesmärk ja keegi ei ootagi Honda Civicult Toyota Landcruiseri läbivusvõimet. Elektriauto sobib igapäevasõidukiks inimestele, kes teeva kõik või suurema osa oma sõitudes linnas ja või linnalähistel ning kasutavad kaugeteks sõitudeks kas ühistransporti või siis on peres lisaks veel ka teine, nn. "tavaline" auto.

Tahes tahtmata meenub üks netiavarustest meelde jäänud kommentaar seoses mujal Euroopas väga populaarsete väikeste linnaautodega (Aygo, IQ, Yaris, Smart jne). Ikka ja jälle "virises" keegi, et need on kautud autod, sest pagasiruum on liiga väike ja üleüldse ei mahu sinna autosse midagi. Seepeale ütles keegi kuldsed sõnad: "iga auto ei saagi olla mõeldud selle jaoks, et sinna mahuks lisaks juhile veel nädala toidumoon, koer, kolm last, kummipaat ning ratastoolis vanaisa..."

Mõtelge rohelise(ma)lt !

Eesti energiaplaanist, tuuleenergiast ja tuulikutest

Eestimaa Looduse Fondi kodulehelt leidsin huvitava lugemise tuuleparkide, tuulikute ja muude energialahenduste kohta, mille siinkohal lühendatult ja korrigeeritult ka Teieni toon.

***

2005. aasta lõpul kinnitati Elektrimajanduse arengukava 2015. aastani ehk Eesti Energia tegevusplaan järgmiseks kümneks aastaks. Plaanist lähtuvalt vahetatakse uuemate vastu Narva põlevkivikatlad, hakatakse kasutama rohkem Vene gaasi ning püütakse EL nõuete järgi tõsta taastuvenergia tootmist viie protsendini elektritarbimisest.

Kümme aastat - sama kaua võttis Leninil aega kogu Venemaa elektrifitseerimine GOELRO plaani järgi 1920ndatel aastatel paljasjalgse töölisklassi poolt. Selle ajaga ehitati 30 elektrijaama ja veeti tuhandeid kilomeetreid kaableid. Tundub uskumatu, et plaanime sama pika aja jooksul, sada aastat hiljem, mõned kivipõletamise katlad uute vastu vahetada.

Millised on variandid meie 27 000 GWh-se aastase energiavajaduse katmiseks aastal 2020?

Eurodirektiivide järgi tuleb kivipõletamine Narva elektrijaamades praegusel kujul lõpetada aastaks 2016. Selle asemel, et 15 miljardi krooni eest Narva elektrijaamadesse uued kivipõletuskatlad osta, tuleks alustada Narvas põlevkivi gaasistamisega ja vanad katlad järk-järgult tööst kõrvaldada. Miks osta miljardite eest uued kivipõletamiskatlad, kui neid amortiseeritakse kauem kui põlevkivi jätkub?

Põlevkivist gaasi tootmisega vaid taastuvenergia kõikumiste silumise tarbeks väheneks põlevkivi kulu mitmekordselt ning gaasistamisel tekkiv soojus leiaks kasutust Narva linna vajaduste katteks.

Gaasi transport on odav, sellele kulub olemasolevaid gaasitrasse kasutades alla 1% gaasis sisalduvast energiast (elektri transpordikulu ehk liinikadu on põhivõrgus 8%). Gaasivõrgu abil saab luua ka reaalse kauplemisvõimaluse väikestele biogaasi vabrikutele, mis suurendab taastuvenergia kasutamist veelgi. Sel juhul õnnestub gaasist elektrit toota tarbija lähedal, nii et gaasi põletamisel tekkiv soojus saaks samuti kasutatud.

Selle asemel, et osta 15 miljardi eest uued kivipõletamise katlad ja tsentraalsed gaasielektrijaamad, tasuks kaaluda nii korruselamute kui kaubanduskeskuste varustamist gaasil või metanoolil töötavate mikroelektrijaamadega, tagades sellega hajutatud ja sõltumatu elektri- ja soojavarustuse ning samal ajal kasutades neidsamu mikrojaamu tuuleenergia kõikumiste silumiseks.

Tuuleenergia võimsusvaru Eesti maismaal on 15 000 MW, selle kasutusele võtmisel tekiks elektrienergiat ligi 30 000 GWh aastas. Eesti avamere tuulevaru on hinnanguliselt üle 30 000 GWh. Lisaks sellele on Eestil Peipsi - Euroopa suuruselt neljas, tuuline ja madala põhjaga järv.

Eesti-Vene "kontrolljoone" lähedusse, mis kulgeb Peipsit mööda 124 kilomeetrit, saab püstitada tuuleturbiine rohkem kui poole tänase Eesti elektrivajaduse katmiseks. Hinnanguliselt saaks Peipsi põhjaosas paikneva 90km2 suuruse tuulepargi aastane elektritoodang olla üle 3000 GWh.

Peipsi järve ümber on ka head ühendusvõimalused põhivõrku ning Läti ja Vene suunale. Läänemaal, Osmussaare ja Tahkuna neeme vahelisel Angeli madalal, on võimalik kaldast 10 km kaugusele hinnanguliselt 300km2 suuruse avamere-tuulepargi rajamine, mille aastane energiatoodang oleks 15 000 GWh. Kauguse tõttu kaldast tõuseb märgatavalt tuuleparkide tootlus ning väheneb mõju elukeskkonnale. Tuuleparkide suurim keskkonnamõju on turbiinide püstitusajal, mil tuleb eelkõige Peipsil arvestada kalakoelmute säilimise ning ehitusaegse hõljumi kontrolli alla saamiseks tehtavate lisakuludega.

Tänapäevaste tuuleturbiinide aeglaselt pöörlevad tiivikud lindudele ja nahkhiirtele märkimisväärset ohtu ei kujuta. Spetsialistide hinnangul võivad merre ehitatavad rajatised aidata luua uusi elupaiku vee-elustikule. Sotsiaalsfääris aitaks tuuleenergia-, põlevkivigaasi- ja metanoolitootmine ning tuuleturbiinide tööstus Ida-Virumaal asendada põlevkivienergeetikast kaduvaid töökohti, samuti peaksid nii Läänemaa kui Ida-Virumaa saama endale osa energiatootmisega tekkivast tulust.

Avamere tuuleenergia kasutuselevõtuga saaksime katta Eesti elektrivajaduse ning koos teiste taastuvate energiaallikatega ka soojatootmise ja autotranspordi energiatarbe ning seeläbi luua eeldused kütuseimpordist loobumiseks.

Kogu Eesti keskmise päevase elektrivajaduse saaks katta 300 kaasaegse, täiskoormusel töötava tuuleturbiiniga. Tiiviku pöörlemissageduse langemisega on kadunud müraprobleemid.

Mis saab tuulevaikuse korral? Üllatav, aga 120m kõrgusel on tuulevaikust harva.

Elektrivõrgu uuendamisel tasuks õppust võtta USA Energeetikaministeeriumi programmist Gridwise, nn. "nutika elektrivõrgu" projektist, kus elektriseadmed saavad võrgu kaudu infot vahetades tarbimisvõimsust reguleerida nn. aktiivset koormusekontrolli kasutades.

Võttes kasutusele Peipsi ja Läänemere tuulevaru, saaksime tarbimisest ülejääva tuuleelektri abiga elektrolüüsida veest vesinikku, eraldades veemolekulid vesinikuks ja hapnikuks. Selline tehnoloogia on üle saja aasta vana. Täna turul olevatest seadmetest on kõikuva tuule- ja päikeseenergia kasutamiseks optimeeritud Shveitsi firma AccaGen elektrolüüsiseade, mis toodab vesinikku 80% efektiivsusega. Pildiloleva Norsk Hydro elektrolüüsiseadme tootlus on 380 tonni vesinikku aastas.

Energiatootmise hajutamise huvides tuleks igale huvilisele tagada võimalus toota elektrienergiat, et kodusest tuuleturbiinist või päikesepaneelist ülejäävat elektrit saaks elektriturul müüa. Praeguse, pigem suurtootjat eelistava seaduse kõrval tuleks kaaluda Taani varianti, millega on antud maksusoodustused kohalikele tuule- ja päikesekooperatiividele ning riik toetab neile vajalike elektriühenduste väljaehitamist.

Sarnase skeemi abil õnnestub märgatavalt elavdada ka biojäätmete kasutamist -toetades katlamajade asemele kohalike, väikeste gaasistamisvabrikute ehitamist saab tekkiva gaasi suunata gaasitorustiku abil tavatarbijateni, samal ajal gaasistamisest ülejäävat soojust kütteks kasutades. Biokütust tootev talupidaja saaks sellise lahenduse puhul lihtsama turustusvõimaluse ning seeläbi elavneks ka kohalik majandus.

Tuuleenergia kallidus on eilsest päevast pärit müüt. Kallis on tuuleturbiini ost ja selle ülesseadmine, kuid käigushoidmine pole põlevkivienergeetikast kallim. Tuuleturbiini ostuhind kilovati kohta võrdub täna keevkiht-põlevkivikatla omaga ja moodustab 900 eurot/kW kohta ja see langeb. Võrdluseks, Soomes ehitatava Olkiluoto tuumajaama maksumus on 2000 eurot/kW.

Lähitulevikus on tuuleturbiin Eesti jaoks odavaim elektriallikas. Euroopa Tuuleenergeetika Assotsiatsiooni andmetel kulub tänapäevase suure avamere tuuleturbiini hoolduseks aastas 40 inimtundi, hooldust merel tehakse korra poolaasta jooksul. Tuulepargi operaatorite hinnanguil on tuuleturbiini hoolduskulu Eestis 10 senti kilovatt-tunni kohta, langedes mahu kasvamisel. Rääkimata meie ainsa taastumatu energeetilise maavara kadumisest 40 aasta jooksul, juhul kui põlevkivienergeetikaga jätkame. Rääkimata sellest, et kivipõletamise teel elektri tootmisega tekib iga kilovatt-tunni kohta pool kilo tuhka, üle kilo kasvuhoonegaasi ja palju reostatud vett.

2004 aastal nurgakivi saanud Soome Olkiluoto 1600 MW võimsusega tuumajaama maksumuseks kujunes 50 miljardit krooni, kusjuures soomlaste kulu vähendas kahe kõrvaloleva tuumajaama infrastruktuur ning reaktori tootjamaa Prantsusmaa tagastamatu abi. Ehkki tuumakütus on täna odav, on see importkütus ning seetõttu peaksime siis tõenäoliselt Soome eeskujul Kanadast ja Aafrikast uraani ostma ning seda Venemaal rikastada laskma.

Lahendamata on ka tuumajäätmete küsimus - mida ikkagi teha aastas tekkiva 300 kilo plutooniumiga !? Praegust maa alla ladustamist ei pea spetsialistid ohutuks, lisaks on see kulukas ja keeruline. Tänaste võimaluste taustal on raske mõista, miks peaksime taastuvate energiaallikate olemasolul planeedi taastumatuid varusid kulutama.


Rainer Nõlvaku artikli aluselt kokku seadnud Toomas Toimeta, "Puhas Elu"


Lõppu lisaksin omalt poolt tuumajaama suurimaks miinuseks veel fakti, et liskas keerukusele ja kallidusele, on tuumajäätmete matmise juures suurimaks probleemiks võimalike matmispaikade vähesus. Ühel päeval oleme lihtsal tsilmitsi karmi reaalsusega, et sobilikke matmispaiku enam ei ole. Ja mis siis edasi ?

Tsiteerin veelkord Rainer Nõlvaku lõpulauset: "on raske mõista, miks peaksime taastuvate energiaallikate olemasolul planeedi taastumatuid varusid kulutama."



TY, augus 2010

nagu keegi oleks männimetsas s..tal käinud, ehk ÕHUVÄRSKENDAJAD

Et täna juba jutt lõhnaainete peale läks, pidasin vajalikuks ühe erilise "lõhnavahendi" eraldi välja tuua - ÕHUVÄRSKENDAJAD. 

Olen sellest juba eelnevalt kirjutanud teemas "Minu mürgine kindlus, ehk kodukeemiast ja keemiavabast kodust", et teema endiselt aktuaalne, toon selle siinkohal uuesti välja. 

Minu arvates on igasuguste lõhnapihustite ja nn. "õhuvärskendajate" või wc lõhnastajate kasutamine täiesti lubamatu, eriti kodudes, kus on lapsed. Nende reklaamimine ja propageerimine tuleks aga hoopsiki keelustada ning inimesi tuleks rohkem teavitada nendega seotud ohtudest. Õhuvärskendajatel peaks olema peal hoiatusmärge - "võib kahjustada teie tervist" ja  "mitte kasutada laste läheduses". 

Paraku üritavad reklaamid jätta mulje, et õhuvärskendaja on "loodusliku lõhnaga" õhku puhastav toode, mida tohib ja tulebki pidevalt kasutada..

Õhuvärskendajaid ei puhasta ega värskenda tegelikult õhku ! Enamus õhuvärksendajaid töötab ühel kahest meetodist: 

a) Nad lisavad õhku tugevat, kuid inimesele meeldivamat lõhna, mis jätab ebameeldiva lõhna lihtsalt tahaplaanile, ehk siis ühe tugeva lõhnaga üritatakse matta teist lõhna. 

Nagu selles kunagises naljajutus mehest, kes sibina töötades oli hädas teda saatva s..tahaisuga ja otsustas ennast siis korralikult männiseebiga üle hõõruda...

b) õhuvärskendaja poolt õhku paisatud aineosakesed tekitavad inimese nina sisepinnale ja hingamisteedele "õli sarnase kihi" mis "matab" lõhnaretseptorid ja ei lase seeläbi inimesel lõhna tunda või vähendab lõhnatundlikkust (nii toimivad nn. "lõhnavabad" õhuvärskendajad)

Ka Euroopa tarbijaliitude amet BEUC on oma pöördumises ütelnud, et õhuvärskendajate kasutamist tuleks piirata. Nende pool mõned aastad tagasi läbi viidud uurimus kinnitas, et õhuvärskendajate pidev kasutamine saastab ohtlikult õhku ning põhjustab erinevaid (peamiselt, kuid mitte ainult) hingamisteede haigusi.

BEUC kaasas oma uurimusse 76 erinevat Euroopa turul müügil olevat õhuvärksendajat ning selgus, et enamikel juhtudel ületas lenduvate orgaaniliste ühendite hulk lubatu olulisel määral (lubatud 200 µg/m³ ligi 20-25 korda kõrgem !)

Lisaks sisaldas enamik testitud toodetest hingamiselundeid ärritavaid aineid, mitmesuguseid allergeene ning tervisele ohtlikke ja vähki tekitavaid aineid

BEUC diretor Jim Murray ütles oma pressiteates, et eluruumis pidevalt õhuvärskendajat kasutades on õhk Teie kodus sama saastunud kui suure liiklustihedusega tänaval !

Murray sõnul on üllatav, et samas kui riigid kulutavad suures ulatuses maksumaksja raha benseenitaseme vähendamiseks linnakeskkonnas, saab osta benseeni sisaldavaid tooteid nagu õhuvärskendajad igast supermarketist.  

Ehkki on teada, kuivõrd kahjulikud on õhuvärskendajad nii inimestele kui ka keskkonnale, reklaamitakse neid endiselt kui õhkupuhastavaid või looduslikke tooteid ! (Alpi mägede värskus nüüd Sinu toas....)   

Sarnaselt lõhnaõlide ja deodorantidega seisneb õhuvärskendajate suurim oht selles, et me hingame sealt lenduvaid aineosakesi sisse, mistõttu need pääsevad kergesti  organismi ning lisaks otse mõjutama meie aju. Väikses ruumis (vannituba, WC) kus kasutatakse automaatselt pihustavaid õhuvärskendajaid, on kahjulike aineosakeste hulk õhus pidevalt kõrge j ainimene viibib nendega pikalt kokkupuutes. Seetõttu on automaatselt pihstavad õhuvärskendajad minu arvates eriti kahjulikud. 

Suurem osa õhuvärskendajatest sisaldavad formaldehüüdi ehk metanaali, mis on tugev allergeen, võib põhjustada peavalu,nahahaigusi (dermatiit), limaskestade ärritusi, liigese- ja rinnavalusid, kurnatust, uimasust ja immuunsüsteemi häireid ning mis on rahvusvaheli vähiuuringute agentuuri poolt tunnistatud gruppi 2A kuuluvaks aineks (tõenäoliselt inimesele kantserogeenne)

Teine peamine õhuvärskendajates kasutatav aine -  fenool - võib põhjustada nahalöövet, külma higi, krampe, vereringehäireid või ka ekstreemsetel juhtudel koomat. 

Sarnaselt paljude lõhnaõlide ja deodorantidega, kasutatakse ka "õhuvärskendajates" sageli sünteetilist muskust. Et kordamine on tarkuse ema, räägin sellest siinkohal uuesti:

Sünteetiline muskus on aine, millel on kalduvus jääda inimorganismi ning põhjustada seal ebasoovitavaid tagajärgi nagu näiteks hormonaalsüsteemi häired, astma, allergiad, sugurakkude paljunemishäired ning viljatus. 
Sünteetilist muskust on leitud noorte emade rinnapiimast, kuigi nad väidavad, et ei ole raseduse jooksul kasutanud ühtegi parfüümi. See kogus suureneb aasta aastalt.

Tõestatud on, et sünteetiline muskus vähendab inimese organismis östrogeeni taset. Östrogeen aga mõjutab kõiki meie elundeid ja kudesid.  Selle toimel areneb meie kehaehitus, käitumine ja iseloom. Östrogeen kaitseb veresooni lupjumise eest ja luid hõrenemise eest ja hoiab tasakaalus vererõhu. Madal östrogeeni tase võib põhjustada luude hõrenemist, südamehaigusi, uriinipidamatust, aga ka Alzheimeri tõbe. Sünteetilise muskuse uuringuid näitavad selle pikaajalist mürgistavat toimet katseloomadele ning on tõestatud selle  kantserogeenne toime hiirtele.

Lisaks on tegemist keskonnaohtliku ainega. 
Sünteetiline muskus eraldub  õhku ja heitvette, sealt edasi keskkonda ja põhjavette. Sünteetiline muskus on väga püsiv ja bioakumuleerub toiduahelas, mis tähendab, et ta võib toidu kaudu ka inimesele (taaskord)  mõju avaldada.

Terpeen - on eeterlik õli, mida kasutatakse väga sageli männi või tsitrueselõhnalistes õhuvärskendajates. Keskkonda sattudes võib Terpeen reageerida osoonimolekulidega ning moodustada formaldehüüdi ehk metanaali (HCHO), mis on tugev allergeen, põhjustab hingamisteede haigusi ja astmat ning mis on ahvusvaheli vähiuuringute agentuuri poolt tunnistatud gruppi 2A kuuluvaks aineks (tõenäoliselt inimesele kantserogeenne). 

Benseen - äärmiselt mürgine aine, mi son tunnistatud kesknärvi- ning vereloomesüsteemi mõjutavaks aineks. Kantserogeen, mis võib esile kutsuda leukeemiat. 

Atseetaldehüüd (etanaal)- põhimõtteliselt on see aine, mis on pohmelli keemiline tekkepõhjus.  Tunnistatud sagedasel kokkupuutel kantserogeenseks aineks. 

Hästi lõhnab korralikult õhutatud ja puhas kodu, õhuvärskendi vaid "matab" üht lõhna teisega, sisse hingates tekitavad need aga allergiaid, limaskestadeja kopsude ärritust ja hingamisteede haigusi, samuti mõjuvad ärritavalt silmadele.
Kui tõesti tahad lisaks värskele õhule tuppa mingit "aroomi", kasuta pigem looduslike eeterlikke õlisid või nn. "lõhnapatju", mis on täidetud looduslike ürtidega.  Pane tuppa või WC´sse kausika loodusliku eeterilu õliga, lõik aapelsini või sidruni koori ja kasuta neid ruumi lõhnastamiseks, samuti tulevad kasuks tugevama lõhnaga ürdid nagu meliss, piparmünt või mustsõstralehed.

Kindlasti peaksid õhuvärskendajate kasutamist vältima astmaatikud, allergikud, rasedad, lastega pered ja lasteasutused.