Kena ja armas lasteraamat väikesest poisis Kaurist, tema perest ja maailmast. Üks lõik sellest raamatust valmistas mulle aga sellise üllatuse, et pidasin vajalikuks selle Teile siinkohal ett "lugeda" :-) Loodetavasti Tiia Toomet ei pahanda.
Eelviimases peatükis "Maailmamured", läheb Kaur koos oma vendade Siimu ja Peetriga zooloogiamuuseumi. Kõik seal nähtu ja kogetu väsitab vaese väikemehe nii ära, et koju minnes suudab ta veavu jalgu järele vedada. Seepärast palub ta vendi, et nad läheksid taksoga koju. Edasi toimub vendade vahel järgmine vestlus (ehk siis lõik, mida pidasin vajalikuks Teile "lugeda")
***
"Võtame takso, " mangus Kaur vendi.
"Pole mõtet," arvas Siim. "Jalgsi käimine arendab lihaseid."
"Ja ei saasta õhku," ütles Priit.
"Ega raiska bensiini," lisas Siim.
"Bensiini on bensiinijaamas nii palju kui kulub," vaidles Kaur.
"Vastupidi," ütles Siim. "Bensiini ei jätku sugugi nii palju kui kulub. Bensiin saab ükskord päriselt otsa."
"Eks siis hakkavad autod naftaga sõitma," arvas Kaur.
"Bensiini tehaksegi naftast," seletas Siim. "Selles just asi ongi, et naftat jääb maailmas kogu aeg vähemaks."
"Miks siis naftat juurde ei tehta ?", päris Kaur.
"Oh, Kaur," ohkas Siim. "Naftat ei saa teha, nafta on maavara. Maavarad on maa sees olemas, neid saab sealt ainult välja võtta."
"Miks siis ei võeta rohkem naftat välja ?" tahtis Kaur teada.
"Sa ju tead, et maakera on ümmargune nagu sinu pall, ainult tohutult suurem ?" küsis Priit omakorda Kaurilt.
"Loomulikult," ütles Kaur. "Seda teab iga tita".
"Kujuta nüüd ette, et sinu pall on seest igasuguseid asju täis," ütles Priit. "Minupoolest või kompvekke."
"Iiriseid !" hüüdis Kaur.
"Ja veel karamelle, pähkleid, nätsu, šokolaadi ja kõiksugu muud head," lubas Priit. "Ja mitte kusagil mujal terves maailmas rohkem maiusi ei ole, kõik on sinu palli sees. Ja sina kougid iga päev palli seest midagi välja - oletame, et sa saad seda teha nii, et pall katki ei lähe."
"Kõigepealt kougin ma igatahes pähklid," ütles Kaur.
"Ükskõik," ütles Priit. "Aga kui sa seda küllalt tihti teed, saavad ühel päeval kõik pähklid palli seest otsa."
"Siis võtan ma iirised !" hüüdis Kaur.
"Aga kunagi saavad ka iirised otsa," ütles Priit. "Ja kõik muu. Sii son pall tühi. Mis sa siis teed ?"
"Ma ei tea," ütles Kaur.
"Mina aga tean, et maakeraga on lugu just samamoodi," ütles Priit. "Maa sees on naftat, kivisütt, rauda, vaske, kulda ja veel palju muid maavarasid. Aga neid ei ole lõpmatult palju. Mida rohkem inimesed maavarasid maa seest välja võtavad, seda vähem neid sinna jääb. Ja ühel päeval on kõik maavarad otsas ja maapõu seest tühi nagu sinu pall."
"Mis siis aab ?" küsis Kaur.
"Ma ei tea," ütles Priit. "Ehk mõtleb Siim selle aja peale midagi tarka välja. Või mõni teine teadlane."
"Igal juhul on ka sinu huvides, et maavarasid jätkuks võimalikult kauaks," ütles Siim kaurile. "Sellepärast, kui sul on jalad all, siis käi, ära raiska ilmaasjata maakera naftavarusid. See pole nali, vaid tõsine globaalprobleem."
"Mis asi on globaalprobleem ?" küsis Kaur.
Siim kratsis kukalt. "Globaalprobleem tähendab umbes seda, mis maailmamure, " ütles ta siis.
***
Vot selline lugu. Nii lihtsalt ja selgelt suutsid kaks poissi oma väikevennale seletada seda, mis peaks olema elementaarse "elu õpetuse" A ja O ning mida peaks koolis lastele juba maast madalast rääkima. Kas ikka räägitakse ? Kui, siis kas räägitakse piisavalt ? Vaatan enda ümber ja kahtlen selles siiralt.
Mulle tuli kohe meelde (järjekordselt) siin blogis juba eelnevalt kirja pandud Michael Moore´i unenägu ning Kuidas palun, proua Peaminister
Oleks vaid sellised raamatuid rohkem :-)
Ilusat und...
Posts
No comments:
Post a Comment