Tuuleenergia varjupool Eestis - poolikud seadused

Tõdesin täna oma kurvastuseks, et nagu paljusid teisigi asju, tehakse ka tuuleparkidega seonduvat Eestis poolikult ning läbimõtlemata.

Seoses Pärnu Postimehe artikliga Häädemeestele kavandavast tuulepargist tekkis rida küsimusi,  millega omalt poolt pöördusin  EWPA poole.

Peamiseks mureteemaks inimestele loomulikult väidetav tuulikute tekitatav müra ning fakt, et üheksast tuulikust koosnev park on planeeritud rajada eluhoonete lähedusse. 

Tsiteerin artiklit  - tuulikute asukohad on vastavalt nõuetele planeeritud elamutest vähemalt 500 meetri kaugusele.

Uurisin EWPA´lt, millised seadused reguleerivad  Eestis tuuleparkide rajamist elu- ning puhkerajoonide lähedusse ja kuidas on lood väidetava müraga.

Selgus kurb tõsiasi, et otseselt ei reguleeri Eestis praegu ükski seadus seda, kui lähedale tohib tuuleparki elurajoonidele rajada ! Ainus millest lähtutakse, on maksimaalse müra tekitamise nõuded.
Need sätestavad, et elamualadel ei tohi päevane müra ületada 45dB ning öine 40dB  (tööstusaladel  vastavalt 65 dB ja 55 dB).

Arvestades, et sarnaselt muu Euroopaga hakkavad ka Eestis tuuleturbiinid ja tuulepargid üha rohkem levima, oleks minu arvates viimane aeg võtta vastu ka vastavad seadused, mis ühelt poolt kaitseksid arendajaid põhjendamatute süüdistuse ja asjatu vastuseisu eest, teisalt aga kaitseksid elanikke ja annaksid neile oluliselt suurema turvatunde.

Tuuleturbiinide tekitatav müra on äärmiselt suhteline ning sõltub paljuski turbiini mudelist ja vanusest, lisaks ei ole minu arvates piisav ka aluseks võetud 40/45 dB. Esiteks - mida tehakse, kui peale tuuleturbiini käikulaskmist avastatakse, et müratase ületab lubatu ? Võetakse tuulik maha ?  Kahtlen selles siiralt.
Teiseks on suur vahe, kas tegemist on elamualaga südalinnas, suure liiklusega tee ääres, vaikses maakohas või aedlinnakus või  hoopiski metsalähedases äärelinnas.
Kui tavalises tüüpilises linnaasustuses kaob 45 dB müra kenasti linna loomulikku mürafooni, siis vaikse maakoha või puhkeala jaoks on tegemist kindalalt liialt kõrgete näitajatega. 

Elu ning puhkerajoonide mürakaitse on tuuleparkide puhul üks kõige olulisimaid ja valusamaid teemasid. Seetõttu on paljudes riikides vastu võetud seadus, mis jagab elurajoonid tinglikult kolme rühma :


a) madala mürafooniga alad (puhkealad, väikeasustus jne), mille loomulik mürafoon on ca 35dB

b) keskmise mürafooniga alad (tüüpiline väikelinn või ärrelinn), mille keskmine loomulik mürafoon on  kuni 40dB

c) tavalise mürafooniga alad (tüüpiline suurlinn, kesklinn), mille keskmine loomulik mürafoon on 45dB ja  rohkem. 

Vastavalt sellele jaotusele on seadusega määratud ka tuuleturbiinide minimaalne lubatud ehituskaugus 

a) madala mürafooniga alad: vähemalt 1000 - 1500m eluhoonetest
b)  keskmise mürafooniga alad: vähemalt 600 - 1000m eluhoonetest
c) tavalise mürafooniga alad: vähemalt 500 - 600m eluhoonetest.

Leian, et tegemist on täiesti mõistlike ja põhjendatud näitudega, nendest tuleks lähtuda ka Eestis.
Kindlasti on lubamatu selline seis nagu praegu, kus tuuleturbiinide ehituskaugust ning seeläbi elanike huve ja "seljatagust" ei reguleeri sisuliselt ükski seadus.

Tuuleparkide rajamisel ning tuuleturbiinide püstitamisel tuleks siiski muu hulgas lähtuda ka sellest, et inimesed teaksid oma õigusi, et nende õigused oleks kaitstud seadusega ja seeläbi oleks tagatud turvatunne ning välistatud kahetimõistmine.