•• Väidate, et praegu on energiatootmises muutuste periood. Millises suunas minna? Riik kaalub endiselt osalust tuumajaamas.
Minu meelest on see mõttetu projekt. Kui vaadata igasuguseid argumente, siis on kindlasti oma iva selles, et CO2 emissiooni saab kõige kiiremini vähendada tuumaenergia kasutamisega. Samas on selle energialiigiga seotud ülipalju riske. Tegelikult pole viimastel aastatel tuumajaamu maailmas eriti palju ehitatud. Taastuvenergia võimsus kasvab kogu maailmas kiiremini kui tuumaenergia võimsus – sellest väga palju ei räägita. Küsimus on selles, et sinna kulutatakse väga palju raha. Maailmapraktika näitab, et algul räägitakse projekti puhul viiest miljardit eurost, aga kui tegemiseks läheb, siis võib tegelikult tulla summaks kümme või viisteist miljardit eurot. See summa on niivõrd suur, et sellega võiks ükskõik milliseid energiatehnoloogiaid arendama hakata. Minu nägemuse järgi on see ikkagi liiga suure panuse panemine ühele kaardile, mis on suhtelistelt ebakindel.
•• Seega on projekt nagu must auk, kuhu jäämegi raha matma?
Jah, ongi otsustamise koht, kuhu see summa investeerida. Eesti Energia ise väidab, et tuumaenergia tehnoloogia areneb väga kiiresti, tulevad väiksed ilusad-mõnusad tuumajaamakesed, mis on väga ohutud ja kõik on väga tore. Ainult et kogu muu tehnoloogia areneb veel kiiremini. Kui me vaatame aastasse 2020 või 2025, siis see pilt on väga palju taastuvenergia kasuks. Milleks lukustada see raha tuumaenergiasse? Sama hästi võib mingil vaheetapil seda energiat sisse osta, mis puudu jääb.
•• Taastuvenergia puhul on tuulegeneraator mürarohke, hüdrojaam häirib kalu, päikesepaneelide tootmine saastab. Milline üldse oleks õige valik?
See loetelu on osaliselt tõde, osaliselt täis eelarvamusi. Samas, loetelu peaks pikendama sellega, et meil on mingid ettevõtted, mis kaevavad iga aasta hektareid maa all tühjaks, korstnad tossavad, tuhamäed tekivad, saasteained valguvad põhjavette. Näiteks kui rääkida keskkonnamõjust ja ökoloogilisest jalajäljest, siis taastuvenergiaseadmete puhul on kõik väga täpselt välja arvutatud. Aga tuumajaama kohta on kogu see teadmine väga hämar. Tegelik keskkonnamõju sõltub sellest, kus uraani kaevandatakse, kuni selleni, et radioaktiivseid jäätmeid tuleb töötlema hakata. Seda ei suuda praegu keegi öelda, kui palju see maksab.
•• Näiteks tuuleparkide puhul on inimeste vastuseis suur.
See on väljunud mõnes mõttes riigi kontrolli alt. Kunagi jäeti õigel hetkel tegemata planeeringud, riik ei võtnud tõsiselt taastuvenergia arendamist ega sedagi, et midagi võiks selles vallas üldse juhtuda. Sel asjal lasti isevoolu teed minna, ei tehtud mingeid planeeringuid ja inimeste informeerimine on täiesti puudulik. Riigi tasemel pole olnud vastavat üksust, kes oleks haridusprogrammi ellu viinud ja selgitanud, mis asi on tuuleenergia, millised on tuuleenergia ohud. See on paljudes piirkondades konflikte põhjustanud, asetanud tuuleenergia inimeste silmis halba valgusesse. Ja see on paljuski infopuudus. Arendajad ise arendavad, riigil on olnud ükskõik.
•• Aga elanikud ütlevad, et nende kodukoha miljöö on rikutud.
See on praegu Euroopas kõige suurem probleem. Igal pool tuleb tuulikuid juurde, selge see, et visuaalne reostus on oluline probleemide allikas. Aga samas tuleb ikkagi selle kõrval kohe küsida, mis on alternatiivid. Kuskil on suured söejaamad, põlevkivijaamad. Inimesed läänerannikul üldse ei teagi, mis Ida-Virumaal toimub. Maa on üles songitud, maa kaob jalge alt, kaevud jäävad tühjaks. Tuleks vaadata kogu konteksti – mis valikud meil on. See läheb kaduma, sest emotsioonid on nii kõrgel. Nüüd ongi nii, et tuulegeneraator on kole, aga korsten ilus.
Autor: Teele Tammeorg
Allikas: Ärileht Ekspert: tuumajaam Eestis on mõttetu
Suur tänu "Ärilehe" tegevtoimetajale Inge Rumessenile loa eest see intervjuu meie blogis avaldada.
Posts
15 comments:
Su blogi muutuks rohkem tõsiseltvõetavamaks kui tasakaalustaksid erinevaid teemakäsitlusi.
Antud juhul pole ilmselgelt tegemist mingi ekspertarvamusega vaid oma firma ja toodete reklaamimisega.
Asi oleks enam vähem ok kui oleksid siia koos pannud ka mõne tuumaenergia seadmeid tootva-müüva subjekti arvamuse.
Su blogi lugejad on kindlasti nii arukad et suudavad ise õigeid järeldusi teha.
ma ei ütleks päris nii, et tegemist on oma toodete reklaamimisega.
Usun kah, et blogi lugejad on piisavalt arukad ja ma ei näe mingit põhjust või vajadust "tasakaalustada".
See "tasakaalustamine" näeks siis välja vist nii, et ühelt poole kirjutan, et transrasvad on halvad ja teiseltpoolt Kalevi juhatuseliikme kiitmine, kui head on kalevi kommid ? Teeb see siis asja tasakaalukamaks ja tõsiseltvõetavamaks ? Kahtlen :-)
Esiteks on minu seisukoht - tuumajaam ei sobi Eestisse. Teiseks ei tea ma Eestis ühtegi "tuumaenergia seadmeid tootva-müüvat subjekti", kelle arvamust küsida. Leian, et see poleksi vajalik.
Mida ütleb terve mõistus ? Et ka oma järeltulevatele põlvedele peaksime jätma koha, kus elada ja ressursid, millest elada.
Kuidas Sina vaataksid, kui Sinu esievanemad oleks meile pärandanud tuumjäätmtest reostatud maa ? Ühe pärandi - tuhamägede otsas me siin juba ägame.
Oluline on vaadata asju pikemas perspektiivis ja fakt on see, et mida aeg edasi, seda rohkem tuleb hakata vaatama (mite ainult elektritootmises) taastuvate ressursside poole, sest teised lihtsalt ammenduvad.
Seniks, kui neid ressursse ei ole väljatöötatud või ei osata kasutada, on ainus võimalus taastumatuid kokku hoida, et mitte Michael Moore´i unenäos ärgata.
ah jah - Urmo Lehtveeri arvamus on tõepoolest vaid üks, aga tuletan meelde, et kui maailmas ringi vaadata, siis mõeldakse praegu pigem tuumajaamade sulgemisele ning nende asendamisele taastuvenergiajaamadega.
Kas ka see on "oma firma ja toodete reklaamimine" ?
veel veidi arvamusi ja infot.
Saksamaa Energy Watch Group hiljutisest uuringust ilmnes, et tuumaenergiat mittepooldavad riigid on taastuvenergia edendamisel saavutanud silmnähtavaid tulemusi. Riigid, kus pole öeldud selget ei-d või toetatakse tuumaenergiat, on taastuvenergia kasutuselevõtt takerdunud ja kordades väiksem.
Uuringu teostajad jõudsid järeldusele, et nn tuumariikides takistavad taastuvenergia arengut kõikvõimalikud bürokraatlikud tõkked. Selliste riikide hulka kuulub ka Eesti.
Kui hakata selle uuringu valguses lähemalt vaatama mõnes taastuvenergia tehnoloogiaid eksportivas ja kasutavas tippriigis toimunud arenguid, siis ilmnevad huvitavad seosed. Tegu ei ole mitte juhuslikult toimunud taastuvenergia kasutuselevõtu ja tehnoloogia arenguga, vaid kuni paarikümne aasta pikkuse energiainnovatsiooni protsessiga, millel on omad põhjused: poliitilised otsused, teod ja tänaseks ka silmapaistvad tagajärjed.
Ligi kolmkümmend aastat tagasi leidis Austrias aset kaks ulatuslikku ja emotsionaalset debatti energiaküsimustes. Üks väitlus oli seotud esimese tuumajaama ehitusega, teine suure hüdrojaama ehitusega looduslikult mitmekesises piirkonnas. Mõlemad haarasid endaga kogu ühiskonna ja kasvatasid märkimisväärselt ühiskonna teadlikkust energiaküsimustes.
Tuumajaama puudutav ühiskondlik väitlus lõppes JUBA VALMIS EHITATUD TUUMAJAAMA MITTEKÄIVITAMISEGA, mis keelati seadusega 20 aastaks. Hiljem pikendatud KEELD KEHTIB TÄNASENI.
Selle ühiskondliku väitluse ja teadlikkuse kasvu tulemusena loodi üle Austria tuhandeid päikeseenergia kasutuselevõttu edendavaid kooperatiive, kus inimesed hakkasid algul käepäraste vahenditega ehitama päiksekollektoreid.
Mis on selle ligi 30 aastat kestnud rahva omaalgatusel põhineva energiainnovatsiooni tulemus? Austria on tänu paljudele väikestele ja suurtele tehnoloogiat arendavatele firmadele täna päiksekollektori tehnoloogia arendamises, kasutuses, tootmises ning ekspordis maailmas esikohal.
Kaks aastat pärast Tšernobõli tuumakatastroofi võeti Taani parlamendis vastu seadus, mis KEELAS TAANIS TUUMAJAAMADE EHITUSE.
Tänaseks on Taanist saanud maailma suurim tuulegeneraatorite tootja ja eksportija, tuuleenergia osakaal kohalikus elektritarbimises on ligi 20%, mis on maailma kõrgeim näitaja.
Tuuleenergia tormiline arengule aitasid kaasa ka Taani riigi maksusoodustused peredele, kes ise elektrit toodavad. Tänu sellele hakkasid inimesed ühinema tuulekooperatiividesse, kus paljud pered või terved külad püstitasid ühiselt tuulikuid ja tuuleparke.
2004. aastaks oli tuulekooperatiivide liikmed või tuulikuomanikke 150 000. Kuni tänaseni on suur osa Taani tuulikutest eraisikute, mitte arendajate omanduses.
2000. aastal teatas Saksamaa valitsus ametlikult TUUMAENERGIAST JÄRKJÄRGULISEST LOOBUMISEST. Sellega seoses võeti Saksamaal vastu kaks seadust :
* tuumaenergiast väljumise seadus (Nuclear Exit Law), mis sätestas tuumaenergiast loobumise 2020. aastaks.
* taastuvate energiaallikate seadus (Renewable Energy Sources Act), mis pakkus maksusoodustusi taastuvenergiale ja kõrgeid müügihindasid rohelisele energiale. Lisaks pandi paika mitmed tolle aja kohta väga kõrged CO2 emissiooni vähendamise eesmärgid. Toodud seadusandlikud muudatused ja eesmärgid käivitasid Saksamaal enneolematu päikseenergia ja taastuvenergia innovatsioonilaine. Saksamaa olematu päikseenergiaturg muutus arvukate uute tehnoloogiafirmade toel suurimaks maailmas.
Selle tulemusena on Saksamaa juba aastaid juhtiv PV päiksepaneelide ja taastuvenergia tehnoloogia eksportija, edestades nii Jaapanit kui USAd. Päikseenergiatööstuses on napi kaheksa aastaga loodud üle 300 000 töökoha. Kantuna see üle Eestisse, tähendaks see 3000-4000 töökoha loomist. Päikseenergia sektori 2008. aasta 400 miljardi Eesti krooni suurusest käibest haarasid suurima tüki just Saksa firmad.
Viimased aastad on Saksamaal igal aastal lisandunud 1 GW päikseenergia võimsust aastas, mis koosneb valdavas enamuses paari kuni paarikümne kilovatistest ühepereelamutele paigaldatud ja võrku ühendatud elektrijaamadest. Seega 1 GW elektritootmisvõimsust lisandub Saksamaal igal aastal eraisikute, firmade ja riigi koostööna. Sellele lisandub aastas veel 2 GW tuuleenergia võimsust. Võrdluseks: tavalist teed pidid võtab 1 GW võimsusega elektrijaama rajamine planeerimisest kuni käivitamiseni aega kuni paarkümmend aastat.
Eesti võiks nendest näidetest õppida.
Esiteks - kõigi kolme kirjeldatud riigi puhul hakati arendama ja toetama tehnoloogiaid, mis tollel ajahetkel olid Eestis levinud mõttemallide järgi täiesti perspektiivitud. Siiski väike mõte selles kõiges oli juba siis - kõik arendatud tehnoloogiad kasutavad tasuta kütust ega kätke endas suuri keskkonnariske. Nendest veel äsja tühistena tundunud valdkondadest on tänaseks saanud keskmiselt 30% aastas püsivalt kasvavad globaalsed turud.
Teiseks – toetustega on loodud kohalik turg veel kallile või praktiliselt olematule tehnoloogiale. See on pannud aluse tootearendusele, innovatsioonile, uute töökohtade loomisele ja lõpuks viinud massiivse ekspordi ja seni kalli tehnoloogia odavnemiseni.
Kolmandaks- Eesti olukorda arvestades on positiivne see, et tuumaenergia “nui neljaks” arendajad võivad ootamatult aidata kaasa kodanike aktiivsuse kasvule alternatiivsete lahenduste otsimisel ja sellega toimida innovatsiooni katalüsaatorina.
Neljandaks - vähemalt kaks kirjeldatud riiki on territooriumilt ja rahvaarvult võrreldavad Eestiga. Ja seega on loota, et Eesti sugusel riigil oleks võimalus tulevikus kaasa lüüa tervete uute innovatiivsete tööstusharude loomisel, kui riik seda vähegi soosib.
Viiendaks - kõigis kolmes riigis rakendunud mudel toetab tavakodanike osalemist energiaturul energiatootjana. Ehk erinevalt Eestist on need riigid püüdnud kujundada keskkonda, kus energiahindade kasvades võimalikult palju kodanikud ja ettevõtted energiatootjatena pigem võidaksid, vähemalt kindlasti ei kaotaks.
Tuumavastase hoiaku on võtnud lisaks Taanile, Saksamaale ja Austriale näiteks ka Uus-Meremaa, kus kogu riik ja territoriaalveed on kuulutatud seadusega tuumavabaks tsooniks, Itaalia referendum hääletas 1987. aastal peale Tshernobõli katastroofi tuumaenergia vastu ning sulges kõik 5 tuumareaktorit, lisaks Austraalia, Iirimaa, Inglismaa, osad USA osariigid.
Tuumaenergia kohta leiab huvitavat lugemist ka alljärgnevalt :
tuumaenergia majanduslikust küljest :
http://www.greenpeace.org/international/press/reports/the-economics-of-nuclear-power
tuumaenergia energijulgeoleku seisukohast:
http://www.greenpeace.org/international/press/reports/nuclear-power-energy-insecur
alternatiividest loe siit :
http://www.energyblueprint.info/
Mis puutub transrasvadesse, siis siin Eestiski on vähemalt kaks lugupeetud teadlast;
Raik-Hiio Mikelsaar
http://www.epl.ee/artikkel/479706
ja Ülo Niinemets
http://www.epl.ee/artikkel/479817
teineteisest mõnevõrra erinevatel seisukohtadel.
Kui Sina oleksid oma blogis avaldanud ilmselt ainult Niinemetsa arvamuse, siis mina oleksin ka lisanud Mikelsaare oma.
Selles mõttes on Päevaleht tasakaalustatult käitunud.
Tegu on ilmsesti keeruka proleemiga
ja keegi maailmas ei oma absoluutse tõe monopoli.
Mis puutub Sinu raportisse Saksamaa taastuvenergeetika võidukäigust, siis lisan sellele vaid ühe märkuse:
Nord Streami maagaasitoru üks ägedamaid eestvõitlejaid on Saksamaa eesotsas Angela Merkeliga.
Ei tea küll miks!
Greenpeace on oma tõsiseltvõetavuse, kui tal seda kunagi olnud ongi, juba ammu minetanud.
Mis puutub tuumajaamade keelustamisse, siis seda võib seni rahulikult praktiseerida kuna kivisöe(+ muud fossiilid) varusid jätkub maailmas veel nähtavas tulevikus.
Tuulikutest saadav energia on kena ja puhas ja mis kõik veel. Aga energia tootmisel on üks pisike häda: teda ei saa lattu toota. Tuulikud käivad ringi just siis, kui neid eriti vaja pole ja seisavad tuulevaikuse või tormi tõttu siis, kui energiat puudu jääb. Mida selle vastu ette võtta?
Taani variant: müüme tuuleenergiat odavalt Skandinaaviasse ja ostame sealt vajadusel kallist hüdroenergiat vastu. Tulemuseks on vist Euroopa kõige kallim elekter või kuidas see oligi. Ja see on siis ainult 20% tuuleenergia osakaalu tõttu. (See kõikuv komponent on ainult VIIENDIK kogu energiatarbimisest.)
Eesti jaoks variandid:
* Taani variant: toob meile hästi kalli elektri.
* Variant "vene moodi": ehitame gaasil töötavad kiiresti käivitatavad ja suletavad jaamad, mis tasakaalustaksid tuuleenergia ebastabiilset tootmist. Gaas tuleb teadagi kust, selle hind on maailmaturu hind ning kui selliste jaamade sulgumine tähendab meile riiklikku katastroofi, siis torusid kinni keerata ähvardatakse ikka.
* Variant "eesti moodi": laseme samas vaimus edasi, ehitame juurde tuulikuid ja põhiliselt kasutame põlevkivi. Tuuleenergia mingist protsendist alates peavad põlevkivikatlad hakkama töötama ebaefektiivsel režiimil, kuna nende töörežiimi ei saa kiiresti muuta, aga tuuleenergia tootmine muutub kiiresti. Kütame õhku, et saaks näidata: me oleme nii rohelised. Kuigi SAMA PALJU või VÄHEMGI kütaks ilma tuulikuteta. (Paradoks, millele võiks mõelda!)
Nii et kui on valida, kas
* ülaltoodud majanduspoliitilised mõttetused, täisehitatud mererannad ja rikutud vaated
* neli karjääri aladel, kus kedagi ei ela, tsentraalsed filtrid korstnatel ja muu loodus on energiatootmisest puhas
ma valiks küll jätkuvalt viimase variandi. Loomulikult on kena, kui inimesed oma hoovides tarvitavad pisikesi tuulikuid ja päikesepatareisid ning üldvõrgust voolu üldse ei võta, ehk saab ühe neist kahest jaamast siis pidevalt seisma jätta. Aga Taanit mingiks "edusammu näiteks" tuua küll mõtet pole. Tsentraalse võrguga ühendatud suurte tuulikute haipijad parem soovitagu mingi meetod, kuidas see tuuleelekter ühte potti ütleme 48 tunniks kinni panna, et kui tuult pole, siis seda tarvitada saaks. Siis räägiks ehk alles edasi.
Zolki, tänan postituse eest.
Tuuleenergiasse investeeritakse maailmas üha enam, järelikult ei ole asjad nii võimatud nagu tundub ja peale "Taani" ja "Vene" variandi on olemas ka teisi lahendusi.
Pöördusin antud küsimusega erinevate erkspertide poole nii EWPA, kui väljaspool seda ja toon Sulle nende lahkel loal mõned väljavõtted vastustest:
***
Probleeme on algul iga uue asjaga. Antud juhul siis pole võrgud vastavalt välja ehitatud, salvestustehnoloogia paigas
jne. Tehnoloogia arenebki
etappide kaupa. Kui tuulikud on paigas, tuleb ka muu tehnoloogia. See ei saa tulla iseenesest, peab olema loodud ka vastav seadusandlus ja keskkond. USAS on näiteks vastu võetud seadused mis võimaldavad energia salvestamise pealt teenida ning seeläbi nn juba ja tulevad üha uued salvestuslahendused, mis võimaldavad energiat järjest paremini ning suuremas mahus talletada.
jätk...
***
Täpselt samamoodi ei oleks meie võrgud ja tehnoloogia valmis ka tuumaenergiaks ning vajaksid parendamist ning uute lahenduste kasutuselevõttu. Üldkokkuvõttes tuleks investeerimine tuuleenergiasse tunduvalt odavam, toodetav eneriga oleks puhtam, odavam kui praegune põlvikivienergia, millele riik sisuliselt peale maksab ning kindlasti mitte kallim kui tuumaeneriga.
***
Tuulepargi väljundvõimsuse kõikuvus oleneb mitmest tegurist – tuulepargi asukoht ja seal valitsevad tuuled (sh tuulikute paiknemise optimeerimine vastavalt valdavatele tuulesuundadele), inimfaktor (toodangu prognoosimine min 24h ette) ja tehnika ise (tuulikute enda tehnilised rikked).
Oluline osakaal elektrisüsteemi bilansi jaoks ongi võimalikult täpse tuule ja toodanguprognoosi saavutamine, et minimeerida tuule fluktuatsioonist põhjustatud kulusid (bilansienergia ost)
Suured amplituudid avamere tuuleparkides peavad paika, sest tuuleiilid on seal tugevamad ja lühema amplituudiga kui maismaal. Määravaks muutuks see aga siis, kui avameretuulikuid oleks süsteemis märkimisväärne hulk, aga ka siis on võimalik riske maandada, näiteks läbi tootmise hajutamise (võimalikult suur ühtne bilansipiirkond kõikide tuuleparkide jaoks).
jätk 2...
Olgu öeldud, et Taani hädad ei ole seotud mitte suure koguse installeeritud tuulevõimsustega ja nende juhuslikkusega, vaid sellest, et Taani tuulepargid ise ei ole bilansikohuslased ja seega ei pea oma toodangut prognoosima, jättes kogu toodangu puudujäägi katmise ja selle ülejäägi realiseerimise süsteemihalduri kanda.
Reguleerimisvõime ületus ei ole Taanis probleemiks, sest tegu on ühendsüsteemi osaga, mille erinevate piirkondade (Norra, Rootsi) käsutuses on piisavat „odavat“ reguleerimisressurssi hüdroenergia näol.
Probleemiks võib tulevikus osutuda piisavate ülekandevõimsuste tagamine, kuid õige süsteemiarendusega on antud probleem lahendav ja vähemalt Skandinaavias ehitatakse riikidevahelisi ühendusi ka pidevalt juurde.
Väide, et elektrituulikute võimsuse kõikumisi peab tasakaalustama süsteemis toimivate teiste elektrijaamade võimsuse vastassuunas muutmisega, ei pea tasakaalustamise koondtekstis paika.
Koostootmisjaamadega Eestis kindlasti reguleerima ei hakata, koostöövõimalust nähakse akumulatsioonis, mille potentsiaali on Eestis juba ka uuritud.
jätk 3...
Keegi ei oota Eestis olemasolevatelt kondensatsioonelektrijaamadelt seda, et nad asuksid reserve hoidma ja veel vähem elektrituulikutele. Hetkel hoiavad Narva jaamad süsteemihalduri jaoks väikeses mahus primaar-ja avariireserve, mis on võrgueeskirja kohaselt kõikide süsteemiga liitunud tootmisagregaatide kohustus (mahud ja reguleerimisulatused on erinevad). Seega põhiosa süsteemireservist ostetakse sisse – selleks on hetkel kahepoolsed lepingud lätlastega (Daugava hüdrokaskaadiga – ca 140 MW mahus).
Hetkel on põhivõrguettevõtte hinnang, et 750 MW tuuleelektrit ei tekita bilansis probleeme. Kui nüüd lisada siia plaanitavad kiireltkäivitavad elektrijaamad (gaasiturbiin ja mootorid), siis reaalne maht aastaks 2020 võiks praeguste tarbimisprognooside juures olla umbes max 1200 MW. Riiklikult tasemel ehk elektrimajanduse arengukava järgi on hetkel planeeritud 900 MW. NB! 200 MW piisab ka 25% täitmiseks aastaks 2025.
Viidates eelpool mainitule, ei hakata tulevikus soojuselektrijaamu reguleerimiseks kasutama. Selleks tuleb otsida sobivaid tootmisüksusi süsteemipiirkonnast (teised Baltimaad - kh Venemaa). Kuna siin on piiravaks teguriks riikidevahelised ülekandevõimsused, siis nagu enne juba öeldud, tuleb Eestisse lisavõimsusi juurde ehitada. Esmavõimaluseks on gaasiturbiin, mille riskiteguriks jääb paratamatult gaasi tarnimine Venemaalt. Samas LNG gaasi kättesaadavus ja vastavate terminalide rajamine maandaks ka need riskid. Võimalusi on veel – näiteks kunstlikult hüdroakumulatsioonjaama ehitamine. Samuti on arenemas mitmesugused akutehnoloogiad (VRB, NAS), mis tulevikus võivad olla täiesti arvestatavad tegijad.
Kui Eesti tuuleenergia reaalne maht jääb alla kondensatsioonelektrijaamades installeeritud võimsustele, siis on kõik lahendatav. Optimaalsetest numbritest oli juba eelpool juttu.
Reaalselt on Eesti elektritarbimine nii piisavalt väike, et ei tohiks tekkida suuremaid probleeme lahenduste väljatöötamisel.
Post a Comment