Uitmõtted säästmise teemadel

Viimasel ajal kutsutakse inimesi üha rohkem üles säästma. Säästa tuleks vett ja elektrit, raha ning küttekulusid ja veel paljusid asju...
Enamasti jääb neist üleskutsetest mulje, et ajad on rasked ja tuleks veidi "vöövahet" pingutada.
MASU, nagu meil seda hellitavalt kutsutakse.

Säästuaeg, säästueelarve, säästutelefon, säästuauto. Enamasti tähendab see seda, et midagi on vähemaks võetud, midagi  ära kärbitud. Nagu oleks ja nagu ei oleks kah - ei liha ei kala.

Selline nuditud tunne...

Inimesi lohutatakse, et "säästmine ei ole praegusel raskel ajal häbiasi, vaid mõistlik käitumine (Õhtuleht).

Mina ei tunne, et mul oleks raskusi oma arvete tasumise või elamisega ning et ma peaksin "kopikat peos veeretama". Selles valguses tundub, et ma ei peagi vist säästma ?

Ometigi ma teen seda, kuid hoopis teises valguses ja  teisest vaatenurgast.

Kogu selle MASU ning kärpimise juures on unustatud olulisim - .säästmine ei tähenda koonerdmist, kärpimist  või millegi arvelt kokku hoidmist. See tähendab "MITTERAISKAMIST", "MITTE ARUTULT KULUTAMIST". Säästmine ei tähenda kulutuste puudumist või ärajätmist , see tähendab arukat ja mõistlikku kulutamist,  !

Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes mõistlikult kulutab.

Kui vaadata mõiste SÄÄSTMINE ümber selles valguses, saavad paljud asjad hoopiski selgemaks ning omandavad teise, minu arvates oluliselt positiivsema sõnumiga tähenduse.

Me peame säästma vett, elektrit, fossiilseid maavarasid, keskkonda jne ning seda kontekstis - me ei tohiks neid asjatult ning arutult raisata !

Väga palju kohtab suhtumist - "pole sinu asi, kui palju ma vee või elektri peale kuus raha kulutan..."

Õigus, Sinu raha ei ole tõesti minu asi. Keskkonna näol reostad sa aga meie ühist kodu, vee ning taastumatute maavarade näol raiskad aga meie ühist vara.

Nii et - jah, see on minu asi.

See on meie kõigi asi.

Sest see on meie ühine kodu ja ühine vara !!!

Kui Sinu perel on ühine raha ning üks Sinu pereliikmetest raiskab seda arutult, mistõttu teistele ei jätku või jääb seda vähe, siis ei peeta seda enamasti õigeks või aksepteeritavaks käitumiseks. Nii käituvad vaid egoistlikud ja hoolimatud inimesed või siis näiteks sõltlased, kumbagi neist ei vaadata hea pilguga.

Ka oma kodu korrashoidmist peetakse üldjoones normaalseks ning pigem tavapäraseks käitumiseks ning ühises elamises, nagu näiteks korterelamu, suhtutakse ka ühises omandis olevatesse ruumidesse enamasti hoolivalt ning suhtutakse taunivalt neisse, kes seda ei tee.

Kindlasti on siin-seal ka inimesi, kes oma kodust ei hooli, kelle elamine on räpane ning kelle jaoks on loomulik, et prügi jääb sinna, kus see parasjagu juhtub olema. Üldiselt nimetatakse selliseid inimesi asotsiaalideks ning ka nemad ei ole ühiskonna poolt eriti aksepteeritavad.

Ometigi tundub mulle, et kui hakkame ühist kodu ja vara vaatama veidi laiemas mõistes - keskkond, tastumatud maavarad, jne -  on arusaamad ja suhtumine kuidagi väärastunud ning eelmainitud egoistlik ning asotsiaalne käitumine on pigem aksepteeritav ja viltu vaadatakse hoopis neile, kes meie ühisest varast ja kodust hoolivad !

Rohelised, ökohullud, puukallistajad, keskkonnafriigid - neid silte leiab vist teisigi.

Ma ei vaidle, et sarnaselt usuhullude või marurahvuslastega, on olemas ka ülimalt äärmuslikke ning kohati isegi lapsikult ja  naeruväärselt käituvaid looduse kaitsjaid (näiteks PETA), kuid äärmused välja jättes, peaks inimese loomulik ning tavapärane käitumine olema säästev ja hooliv, mitte raiskav ja reostav.

Keskkond, puhas vesi ja taastumatud loodusvarad on meie kõigi ühised ressursid. On loogiline ja loomulik, et misiganes ressursse tuleks kasutada nii, et ei tekiks "võlgnevust".

Kui minu igakuine sissetulek on  suuruses N, kuid minu väljaminekud N+Y, olen ma võlgades, sest ei suuda oma väljaminekuid katta. Heal juhul suudan ma võlgnevused lähima ajaga tasuda, halvemal juhul  hakkab  aga igal kuul järjest rohkem ja rohkem neid "Y"´d kuhjuma ning viimaks pean endale tunistama - olen pankrotis.

Õige on elada nii, et võlgnevusi ei teki, veelgi õigem nii, et  suudaksin ka midagi "kõrvale panna".

Selmoel peaks suhtuma ka keskkonda ning sellega seonduvasse, kusjuures tingimused on siinkohal veelgi karmimad. Vähe sellest, et puhta vee ning taastumatute loodusvarade näol raiskad sa lisaks enda "sissetulekule" ka kõigi teiste vara, ei anta Sulle seejuures ka võimalust "tagasimaksmiseks".  Kui oled oma "sissetuleku" kord juba raisanud, siis nii see ka on ja jääb.

 

Tagantjärgi on igaüks loomulikult tark ja ütleb "enam ma nii ei teeks", paraku on siis juba hilja.  Isegi naabrimees ei saa Sind välja aidata, sest see, mille ära rasikasid, oli meie ÜHINE vara.

Selles "mängus" paraku RESTART nupp puudub.

Siinkohal meenub jällegi  Michael Moore´i "unenägu" raamatust  "Dude, Whre´s my Country ?"