Katri andis mulle täna lugeda ühte kirjutist "Looduspere" koduleheküljelt. See oli küll seoses Didymos´e kandelinadega (mil moel need erinevad paljudest teistest ja miks nad kallimad on), kuid see seletab päris kenasti lahti selle, miks om looduspuhtad-, mahe- ning ökotooted kallimad kui nii mõnigi teine sarnane toode.
Õigemini siis - miks teised tooted on odavamad ning mille arvelt see odavus tuleb.
Ma ei hakka tervet seda artiklit siia kopeerima, teen vaid lühikokkuvõtte
***
Didymose hindu vaadates imestavad paljud, miks nad ei tooda nn „odava tööjõuga riikides”?
Nii saaks kandelina müüa palju odavamalt. Esmapilgul tundub see ahvatlev võimalus, kuid kas on ?!
Ülemaailmse nõudluse kasvades odava puuvilla järele, hakkas järjest rohkem põllumehi Indias toiduainete asemel kasvatama puuvilla. Nii levis puuvillakasvatus üle kogu India. Sealne kliima meeldib aga ka puuvillakahjuritele, mistõttu on India muutunud resistantseks putukamürkidele.
Seetõttu võideldakse seal puuvillakahjuritega vahendeid valimata. Kasutatakse isegi toksiine, mis on Euroopas keelatud, vaatamata sellele, et see on ohtlik ka nende endi tervisele.
Paljud puuvilla töötlejad, surevad noorelt just toksiiniaurude tõttu.
Teine probleem on nn „võla-lõks”. Putukamürgid on kallid, sest nad on toodetud tööstusmaailmas. Sageli tuleb farmeril pantida oma saak putukamürkide pakkujale isegi enne, kui puuvill on maha külvatud. Seetõttu pole tal enam iialgi võimalik istutada midagi muud peale puuvilla. Selline „võlaorjus”, on levinud globaliseerumise tõttu ka India tekstiilitööstuse teistesse osadesse.
Kanga kudumiseks vajalikud kangasteljed on ostetud lenuga, tagatiseks on kootud materjal – loomulikult omahindadega. Sellest hetkest alates töötab kuduja ainult laenuintresside katteks. Tooted müüakse aga meie maal „käsitsi kootud” sildi all.
Probleemiks on ka vesi. India värvimistehased töötavad harva suletud veeringlusega ja suunavad puhastamata heitveed otse loodusesse.
Kõige rohkem vett kulub tootmisahela lõpus pesemiseks, et lõpp-produkt vastaks vähemalt meie „Ökotex Standard 100” nõuetele.
See on võimalik ainult suure hulga puhta veega.
Kaupmehed taipasid piisavalt kiiresti, kuidas selline veenappus rahaks teha.
Paljud töötavad perekonnad kulutavad KOLMANDIKU oma sissetulekutest joogiveele.
Miks lubatakse sellisel asjal juhtuda? India valitsus on sattunud samuti „võlalõksu” ja sõltub ekspordist.
Kui aga kord aastas saabub Saksamaalt nende tegevust kontrollima audiitor, siis on lapsed kangastelgede juurest eemaldatud ja veepuhastusjaamad suletud hooldustööde tõttu. India farmer vabandab ennast välja tingimustega, milleni tema kliendid Euroopas on teda sundinud. Kui ta teeks äri peamiselt India tarbijatega, oleks tema firma arvatavasti väiksem ja õiglasem.
***
Vähe sellest, et kogu see eelnev kõlas (vähemasti minu jaoks) vägagi masendavalt, pani see mind mõtlema kõikide muude toodete üle.
Võtame näiteks kõige lihtsama - MAASIKAD.
Paljud kurdavad, et Eesti maasikas on liialt kallis !
Kas ikka on ? Kas mitte ei ole hoopis need Hiinast ja Hispaaniast toodud maasikad kahtlaselt odavad ?
Eesti maasikatootjad kurdavad, et isegi omahinnaga müües ei suuda nad Hiina ja Hispaania amaasika hindadega konkureerida.
MIKS ?
Vastus peitub jällegi selles artiklis, mida ma refereerisin.
Kõige hämmastavam on minu jaoks seejuures kaks asja:
1) Kui inimene ostab elektroonikatoodet, autot või midagi muud sarnast, on tema mõttekäik ometigi - see on kahtlaselt odav, sellel peab midagi viga olema.
2) Eesti talumehed kurdavad, et toorme (vili, liha, marjad jne) kokkuostuhind on absurdselt odav ja kasvatamine ei tasu enam ära. Samas on poelettidelt Eesti enda toormest toodetud asju leida pea võimatu ! Isegi Eesti moosid on tehutd Poolast ja Hiinast toodud marjadest !
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
2 comments:
Küsimus on vaatevinklis. Arvestades Eesti looduslikke eeldusi, on ootuspärane, et kodumaise toodangu omahind kujuneb kõrgemaks kui kusagil Itaalias või Hispaanias toodetu. Aga julgen samas väita, et kvaliteedilt ei jää me mitte grammigi maha ning puhtam on meie toodang kindlasti.
See, et kodumaisest toorainest valmistatud tooteid on poodides raske leida, on paraku meie jaekettide probleem. Lihtsalt ei võeta väiketootjaid jutule, kes ei pruugi olla võimelised varustama poeketti katkematu, järjepideva toodanguga. Teine probleem Eestis on see, et meie toiduainete turg on liialt kaldu kokkuostjate-töötlejate suunas. Kokkuostjate tingimused (hind, tasumistingimused) on kohati absurdselt ebasoodsad tootja kahjuks. Pole mingi saladus, et raha tarneahelas liigub tootele vastupidises suunas ehk põllumeheni jõuab see viimasena. Samuti on põllumees rangelt hinnavõtja ehk suurema osa juurdehindlusest tekitavad siiski tööstused ja kauplused. Ja mõelgem siis, kes tegelikult loob suurema osa väärtusest, kes üldse tagab toorme olemasolu! Jääb siis ainult loota, et põllumajandustootjad hakkavad ise rohkem panustama toodetele lisandväärtuse andmisse, et seeläbi jätta enda kätte suurem osa väärtusahelast.
Tänan asjaliku kommentaari eest. Olen Teie seisukohtadega 100% nõus.
Lisaksin veel ühe vaatevinkli - kas on õige toetada kodumaist tootmist ja kasvatamist, või odavat indo-hiina lapstööjõudu kasutavat tootmist ja jätta seeläbi oma inimesed ilma tööta, sest Indo-hiinast saa odavamalt...
Post a Comment