See on oma kodu kavandamine päikese liikumist, valdavaid tuuli ja maapinna reljeefi arvestades. See on looduslikku ökosüsteemi jäljendav aed, mis annab vähese tööga rohkelt saaki, energeetiliselt efektiivne ja inimeste vajadusi rahuldav ühiskonnakorraldus; aga ka näiteks salati, rediste ning maitsetaimede kasvatamine paneelmaja korteri aknalaual - kõike seda ühendab mõiste "permakultuur".
Permakultuuri mõistega tulid 1970. aastate keskel välja austraallased David Holmgren
ja Bill Mollison, kelle ajendiks oli leida positiivne lahendus eesseisvale keskkonna- ja energiakriisile.
Algselt defineerisid nad permakultuuri kui 'inimesele kasulikest loomaliikidest ning mitmeaastastest taimedest koosnevat integreeritud, evolutsioneeruvat süsteemi'.
Nüüd täiendab Holmgren 30 aasta järel: 'Permakultuur kujutab endast teadlikult kavandatud maa-alasid, mis jäljendades looduses leiduvaid mustreid ja suhteid, annavad kohalike vajaduste katmiseks küllaldaselt toitu, kiutaimi, materjale ja energiat."
Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana.
Oma olemuselt on permakultuur kavandamise süsteem, kusjuures kavandamine võib tähendada oma korteri aia, talu, aga ka ühiskondliku süsteemi kavandamist. Ka oma eluviisi saab ju teadlikult kavandada, eriti kui ollakse valmis läbi mõtlema pooleldi alateadlikke eeldusi.
Permakultuuri põhiline juhtmõte on kõiki tegevusi kavandada looduslike (eriti just välja kujunenud, küpsete) ökosüsteemide eeskujul, mis tähendab energia võimalikult efektiivset kasutamist ning mitmekülgset, kõigile kasulikku suhetevõrgustikku.
Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana.
Oma olemuselt on permakultuur kavandamise süsteem, kusjuures kavandamine võib tähendada oma korteri aia, talu, aga ka ühiskondliku süsteemi kavandamist. Ka oma eluviisi saab ju teadlikult kavandada, eriti kui ollakse valmis läbi mõtlema pooleldi alateadlikke eeldusi.
Permakultuuri põhiline juhtmõte on kõiki tegevusi kavandada looduslike (eriti just välja kujunenud, küpsete) ökosüsteemide eeskujul, mis tähendab energia võimalikult efektiivset kasutamist ning mitmekülgset, kõigile kasulikku suhetevõrgustikku.
Holgren kirjeldab põhjalikumalt tosinat põhimõtet, mida silmas pidada uute süsteemide kavandamisel, aga kindlasti ka olemasolevate hooldamisel.
Näiteks 'jälgi ja suhtestu', 'pigem ühenda (integreeri) kui eralda', 'kasuta väikesemõõtmelisi ja aeglaselt toimivaid lahendusi', 'kasuta servi ja väärtusta marginaalset', 'kasuta iseregulatsiooni ja ole avatud tagasisidele' ning muidugi taastuvenergia kasutamine ja jäätmetekke vältimine/minimaliseerimine.
Näiteks 'jälgi ja suhtestu', 'pigem ühenda (integreeri) kui eralda', 'kasuta väikesemõõtmelisi ja aeglaselt toimivaid lahendusi', 'kasuta servi ja väärtusta marginaalset', 'kasuta iseregulatsiooni ja ole avatud tagasisidele' ning muidugi taastuvenergia kasutamine ja jäätmetekke vältimine/minimaliseerimine.
Läbi taolise prisma lähenedes on võimalik saavutada väga erinevate süsteemide küllaltki suur efektiivsus, saagikus ning isetoimimine, mis madala energiakasutusega ühiskonnas on väga oluline.
Permakultuuri nähtavaks väljundiks on metsaökosüsteemi jäljendavad ning terviklikult toimivad aiad viljapuude, marjapõõsaste ning söödavate taimedega (nt küüslauk, köögiviljad). Üheks leiutiseks on nn kanatraktor, kus kanu kasutatakse piiratud maalapil mulla kobestamiseks ja väetamiseks, mis tõsi küll, on läbi aegade poolteadlikult niigi toiminud süsteemi mõtestatud kasutamine.
Permakultuur võtab koost lahti mõned põllumajanduse põhitõed.
Permakultuuri nähtavaks väljundiks on metsaökosüsteemi jäljendavad ning terviklikult toimivad aiad viljapuude, marjapõõsaste ning söödavate taimedega (nt küüslauk, köögiviljad). Üheks leiutiseks on nn kanatraktor, kus kanu kasutatakse piiratud maalapil mulla kobestamiseks ja väetamiseks, mis tõsi küll, on läbi aegade poolteadlikult niigi toiminud süsteemi mõtestatud kasutamine.
Permakultuur võtab koost lahti mõned põllumajanduse põhitõed.
Näiteks esitab esmapilgul tobeda küsimuse, milleks üldse tuleb maad teistpidi pöörata kündes või labidaga kaevates? Ja kas oleks võimalik korralikku saaki saada ka kündmata ? Sest maaharimine on kahtlemata energiamahukas ning mulda pigem kahjustav tegevus.
Permakultuurse mõtlemise üheks oluliseks saavutuseks ongi arusaam, et põllumajandus ei ole valmis. Lõpuks on ju nii põlluharimise, loomakasvatuse kui aiapidamise eesmärgiks inimestele head ja tervislikku toitu pakkuda ning kui seda on võimalik saavutada väiksema energiakulu, aga suurema inimosalusega (mitte ainult otsese töö, vaid ka tähelepanelikkuse ja jälgimise läbi), siis on see lihtsalt üheks täiendavaks ning igaühele kättesaadavaks alternatiiviks suurest agroärist saadavatele toitudele.
Permakultuurse mõtlemise üheks oluliseks saavutuseks ongi arusaam, et põllumajandus ei ole valmis. Lõpuks on ju nii põlluharimise, loomakasvatuse kui aiapidamise eesmärgiks inimestele head ja tervislikku toitu pakkuda ning kui seda on võimalik saavutada väiksema energiakulu, aga suurema inimosalusega (mitte ainult otsese töö, vaid ka tähelepanelikkuse ja jälgimise läbi), siis on see lihtsalt üheks täiendavaks ning igaühele kättesaadavaks alternatiiviks suurest agroärist saadavatele toitudele.
Permakultuuri liikumise üks suuremaid võlusid ning väljavaateid on selle olemuslik demokraatlikkus – igaühel on võimalik alustada ja midagi ära teha.
Keskkonnaliikumine on tihti keskendunud suurtele protsessidele – konkreetse saastava objekti või tööstusharu muutmine, riiklikes töörühmades osalemine jne. See on väga vajalik, kuid paratamatult saab sellega tegeleda ainult väike arv inimesi ning paljud, kes on südames rohelised, ei leia endale erilist väljundit.
Samas alustades kasvõi viljaterade idandamise või miniaiaga köögiaknal tekib otsene side looduslike protsessidega, enda tegevuste üha süvenev ökoloogiline mõtestamine ning vastavalt võimalustele ka oma elukorralduse muutmine.
Seda on ju teatud läbi aegade, et üksikus seemnes on peidus terve uus maailm.
Keskkonnaliikumine on tihti keskendunud suurtele protsessidele – konkreetse saastava objekti või tööstusharu muutmine, riiklikes töörühmades osalemine jne. See on väga vajalik, kuid paratamatult saab sellega tegeleda ainult väike arv inimesi ning paljud, kes on südames rohelised, ei leia endale erilist väljundit.
Samas alustades kasvõi viljaterade idandamise või miniaiaga köögiaknal tekib otsene side looduslike protsessidega, enda tegevuste üha süvenev ökoloogiline mõtestamine ning vastavalt võimalustele ka oma elukorralduse muutmine.
Seda on ju teatud läbi aegade, et üksikus seemnes on peidus terve uus maailm.
Permakultuursete" farmerite ideed
1. TÖÖ ON SEE MIDA PEATE TEIE TEGEMA, KUI TE EI OLE TEINUD NII, ET SEE TEEKS ENNAST ISE.
Tõlkides inglise keelest: kui ei taha mõtelda, siis jookse.
Looduses tehakse kõik vajalik elavate organismide poolt. Aed või aiamaa on (või peaks olema - võiks olla) osa loodusest.
Kui me oleme kohustatud pidevalt vahele segama ja töötama, tähendab see, et me likvideerime tegelikult selle tagajärgi, mida me sellesama tööga ise esile kutsume.
Näiteks, peaaegu kõik aiatööd on tegelikult võitlus mulla kaevamise ja paljastumise tagajärgedega.
Või siis näiteks kastmise ränk, mõttetu töö - enamus, mis sai valatud, tõuseb ööpäeva jooksul õhku! Ja kõik see - lihtsalt harjumus, mõistuse laiskus.
Väike näide mõistlikust majandamisest permakultuuri vaatevinklist :
Tõlkides inglise keelest: kui ei taha mõtelda, siis jookse.
Looduses tehakse kõik vajalik elavate organismide poolt. Aed või aiamaa on (või peaks olema - võiks olla) osa loodusest.
Kui me oleme kohustatud pidevalt vahele segama ja töötama, tähendab see, et me likvideerime tegelikult selle tagajärgi, mida me sellesama tööga ise esile kutsume.
Näiteks, peaaegu kõik aiatööd on tegelikult võitlus mulla kaevamise ja paljastumise tagajärgedega.
Või siis näiteks kastmise ränk, mõttetu töö - enamus, mis sai valatud, tõuseb ööpäeva jooksul õhku! Ja kõik see - lihtsalt harjumus, mõistuse laiskus.
Väike näide mõistlikust majandamisest permakultuuri vaatevinklist :
* maalapp on kodu juures. Kõik elamises tekkivad orgaanilised jäätmed komposteeritakse - see on hinnalisim väetis ja lausa tasuta käes !
Peenrad on täidetud kompostiga, peenardel on "seinad", et umbrohi sisse ei kasvaks ning mulda töödeldakse juba valmis peenral minimaalselt.
Muld on kaetud kõdukihiga (multshimine) - puudub vajadus kaevata, kobestada, praktiliselt pole vaja kasta, rohida sest pinnas hoiab loomulikku niiskus ning kõdukiht ei lase umbrohul kasvada.
Katuse all on reservuaar vee jaoks (vihmavee kogumi: avad kraani - vesi tilgub voolikute kaudu ise peenrasse.
See näide peenrast on loomishetkest alates efektne, ei vaja energiat, vaid kasutab looduse energiat - päikest, tuult, vett.
USA-s on tuntud farmer Anna Etsei, mõistliku kasvumaja omanik, kes pingutamata teenib 50000 dollarit aastas 2,5 sajandikult klaasiga kaetud pinnalt. Loomulikult, algselt pani ta ehitisse 7 dollarit ruutmeetri kohta, kuid nüüd saab tulu praktiliselt raha kulutamata.
2. JÄÄTMED - on IGASUGUNE VÄLJAVISATAV PRODUKT, MIS ON KASUTU SEEPÄRAST, ET TE EI MÕISTA SEDA KASUTADA.
Looduses jäätmeid ei ole, ning ka meil ei saa olema. Kuna elame paraku sünteetilisel ajastul, peame tegema paranduse - peaaegu ei ole.
Sünteetika tuleb põletada tünnis. Plastpudelid lähevad suures koguses taaskasutusse. Kõik ülejäänud läheb kompostiks, multšiks ja teedele raputamiseks.
3. KÕIK VAJADUSED RAHULDATAKSE VAID MÕNE ALLIKAGA.
Näited :
* Toit tibudele: alõtša ja mooruspuu - ülevalt, sorgo ja mais - kulissilt, rohi ja kaunviljad põlluribalt, putukad ja teod aiast.
Toit taimedele: kompost, kõdu, langenud lehed, sideraadid.
kastmiseks Vesi - tiigist, vihmast, mida säilitatakse multši ja tiheda istutusega. Ja nii edasi.
Ei mingeid kalli raha eest ostetud söötasid, väetisi ning kasuturbaid.
4. IGA EHITIS, LOOM JA TAIM TOOB ERINEVAT TULU.
Taimed see on toit, kompost, ravim, samuti ka kosmeetika. Sirvige vaid raamatud "Kodune Ürdiaed" ning sealt leiate mõtteid ja ideid, kuidas ise valmistada ja mis veel olulisem KASVATADA ürte, mis on ühtlasi nii ilutaimed ja lilled - ainakunistused, kui ka maitseained, ravi- ja lihtsalt nautimiseks mõeldud joogitee valmistamiseks, baasmaterjal kosmeetika, vanniõlide, shampoonide ja kreemide koduseks tegmiseks ja palju muud.
Kaunviljad on peale selle veel meetaimed, lämmastikukogujad ja kahjurite eemalepeletajad.
Puud võivad olla karkassiks aedoale. Aiavõrk - suurepärane karkass murakale, vistaariale või teistele "elavtaradele" ehk hekkidele. JA NII EDASI. Lihtsalt tuleb mõtelda, otsida ja lasta fantaasial lennata.
Looduses jäätmeid ei ole, ning ka meil ei saa olema. Kuna elame paraku sünteetilisel ajastul, peame tegema paranduse - peaaegu ei ole.
Sünteetika tuleb põletada tünnis. Plastpudelid lähevad suures koguses taaskasutusse. Kõik ülejäänud läheb kompostiks, multšiks ja teedele raputamiseks.
3. KÕIK VAJADUSED RAHULDATAKSE VAID MÕNE ALLIKAGA.
Näited :
* Toit tibudele: alõtša ja mooruspuu - ülevalt, sorgo ja mais - kulissilt, rohi ja kaunviljad põlluribalt, putukad ja teod aiast.
Toit taimedele: kompost, kõdu, langenud lehed, sideraadid.
kastmiseks Vesi - tiigist, vihmast, mida säilitatakse multši ja tiheda istutusega. Ja nii edasi.
Ei mingeid kalli raha eest ostetud söötasid, väetisi ning kasuturbaid.
4. IGA EHITIS, LOOM JA TAIM TOOB ERINEVAT TULU.
Taimed see on toit, kompost, ravim, samuti ka kosmeetika. Sirvige vaid raamatud "Kodune Ürdiaed" ning sealt leiate mõtteid ja ideid, kuidas ise valmistada ja mis veel olulisem KASVATADA ürte, mis on ühtlasi nii ilutaimed ja lilled - ainakunistused, kui ka maitseained, ravi- ja lihtsalt nautimiseks mõeldud joogitee valmistamiseks, baasmaterjal kosmeetika, vanniõlide, shampoonide ja kreemide koduseks tegmiseks ja palju muud.
Kaunviljad on peale selle veel meetaimed, lämmastikukogujad ja kahjurite eemalepeletajad.
Puud võivad olla karkassiks aedoale. Aiavõrk - suurepärane karkass murakale, vistaariale või teistele "elavtaradele" ehk hekkidele. JA NII EDASI. Lihtsalt tuleb mõtelda, otsida ja lasta fantaasial lennata.
Looduses ei lange mullaviljakus mitte kunagi.
Sellest saab teha lihtsa ja ilmselge järelduse: kui me oleks teinud maaga midagi õiget, kasulikku, suureneks tema viljakus pidevalt.
Saak kasvaks. Taimed hämmastaks oma võimsuse ja gigantsusega. Ning mingisugust mulla hävinemist ei oleks!
Me kaevame maad massiliselt. Enamik suvilaomanikke arvab, et kogu suvila maaala tuleb läbi kaevata. Nad ei märka, et saakiandvate taimede all on mitte rohkem kui 30% mullapinnast.
Ülejäänud maaala haritakse tööd armastavalt läbi vaid võitluseks umbrohtudega.
Meie muldade viljakust ei loo meie! Meie, kõigi oma labidatega, kõige oma tehnikaga, kastmiste ja väetamistega hävitame pidevalt viljakust.
Viljakust, see on mulla võime anda toitaineid, koguda ja hoida niiskust ja õhku, loovad juba miljardeid aastaid elavad organismid mullas. Need, kes elunevad mullas,: ennekõike juured, vihmaussid ja putukad, nende käikude seintel aga mikroorganismid. Ja need, kes tegelevad surnud orgaanikakihi ümbertöötamisega, needsamad vihmaussid, putukad ja mikroobid - mulla pealispinnal.
Just see elus sisemus pluss elav välispind ongi muld.
Ilma kõige selle elava sisemuseta on see kõigest vaid karkass. Parafraseerides kauplustes leiduvat juustu laadset toodet - mulla laadne ollus.
Elusus loob mullastruktuuri: kaevab kanaleid ja käike. See struktuur ei hävine sajanditega. See kindlustabki elu: imab ja kogub vett, juhib õhku, laseb alla süsihappegaasi, ilma milleta mineraalid ei lahustu. Kõik see tuleb atmosfäärist, ning seepärast on atmosfääriga otsene seos - see on mulla elu alus.
Kündmine ja kaevamine loob rikutud, segipööratud mullakihi, mis vajub kiiresti peale esimest vihma. Muld isoleeritakse atmosfäärist. Kõik elusstruktuur rikutakse. See on sama, kui jätta auto pressi alla, ning hiljem imestada, miks see ei sõida. Läbi kaevatud muld saab šoki, tardub: ei hinga, ei ima vett, kuid peamine - lakkab toitainete andmine.
Sellest saab teha lihtsa ja ilmselge järelduse: kui me oleks teinud maaga midagi õiget, kasulikku, suureneks tema viljakus pidevalt.
Saak kasvaks. Taimed hämmastaks oma võimsuse ja gigantsusega. Ning mingisugust mulla hävinemist ei oleks!
Me kaevame maad massiliselt. Enamik suvilaomanikke arvab, et kogu suvila maaala tuleb läbi kaevata. Nad ei märka, et saakiandvate taimede all on mitte rohkem kui 30% mullapinnast.
Ülejäänud maaala haritakse tööd armastavalt läbi vaid võitluseks umbrohtudega.
Meie muldade viljakust ei loo meie! Meie, kõigi oma labidatega, kõige oma tehnikaga, kastmiste ja väetamistega hävitame pidevalt viljakust.
Viljakust, see on mulla võime anda toitaineid, koguda ja hoida niiskust ja õhku, loovad juba miljardeid aastaid elavad organismid mullas. Need, kes elunevad mullas,: ennekõike juured, vihmaussid ja putukad, nende käikude seintel aga mikroorganismid. Ja need, kes tegelevad surnud orgaanikakihi ümbertöötamisega, needsamad vihmaussid, putukad ja mikroobid - mulla pealispinnal.
Just see elus sisemus pluss elav välispind ongi muld.
Ilma kõige selle elava sisemuseta on see kõigest vaid karkass. Parafraseerides kauplustes leiduvat juustu laadset toodet - mulla laadne ollus.
Elusus loob mullastruktuuri: kaevab kanaleid ja käike. See struktuur ei hävine sajanditega. See kindlustabki elu: imab ja kogub vett, juhib õhku, laseb alla süsihappegaasi, ilma milleta mineraalid ei lahustu. Kõik see tuleb atmosfäärist, ning seepärast on atmosfääriga otsene seos - see on mulla elu alus.
Kündmine ja kaevamine loob rikutud, segipööratud mullakihi, mis vajub kiiresti peale esimest vihma. Muld isoleeritakse atmosfäärist. Kõik elusstruktuur rikutakse. See on sama, kui jätta auto pressi alla, ning hiljem imestada, miks see ei sõida. Läbi kaevatud muld saab šoki, tardub: ei hinga, ei ima vett, kuid peamine - lakkab toitainete andmine.
Pealispinna paljastumine, ning struktuuri segi paiskamine on kõige efektiivsem meetod mulla, kui aktiivse, viljaka keskkonna hävitamiseks. Ning nii hämmastav kui see ka ei ole - just sellega ongi kõik aednikud suurema osa ajast hõivatud ! Püüdlikult viime mulla jõuetuseni, hiljem aga üritame kogu suve korvata seda, mida rikkusime kastmise, väetamise ja kobestamisega.
Rikutud struktuuri ei asenda millegagi. "Segu savist, liivast, orgaanilistest jäätmetest ja mineraalidest, isegi vajalikus proportsioonis ei ole kaugeltki sama viljakusega võrreldes sama koostisega mullaviljakusega.
Niisiis, armsad aiasõbrad, käes on nõiaring. Laotanud sõnnikut, kaevanud, kobestanud, kastnud, väetanud, viies mulda uusi stimulaatoreid me tegelikult tapame viljakust. Ning ta püsib miinimumil.
Kuidas on nii, et looduslik muld, mida ei väetata millegagi, toodab tuhandete aastatega biomassi ,aga parimad meie põllud, mida väetatakse igaaastaselt ja nii rikkalikult, ei anna sellega võrreldagi?
Juba peaaegu sada aastat peetakse seda ilmseks, et muld jääb ruttu jõuetuks, kaotab toiteelemendid, ning meie peamine ülesanne on korvata neid puudusi regulaarselt.
Tundub, et tegemist on kõige märkimisväärsema agronoomilise müüdiga !
Eelmise sajandi lõpus rida Euroopa teadlasi tõestasid, et see pole nii.
Agrokeemia õpetas ja õpetab ainult vees lahustuvaid elemente. Muld aga sisaldab ja imab kordi rohkem seotud ja lahustumatuid aineid. Ja asi on selles, et looduslik, aktiivne muld lahustab ja annab seda ammendamatut tagavara edasi taime juurtele. See ongi viljakus.
Aktiivselt hingav muld saab õhust suures koguses lämmastikku, hapnikku, süsihappegaasi ja vett, samuti märgatavas koguses nitraate, ammoniaaki, metaani, vesiniksulfiidi, joodi, fosforit ja orgaanilist tolmu.
Küntud muld, tänu mulla kanalite lõhkumisele, peaaegu ei hinga, ei vaheta atmosfääri gaase, ning ei saa õhust aineid kätte.
Rikutud struktuuri ei asenda millegagi. "Segu savist, liivast, orgaanilistest jäätmetest ja mineraalidest, isegi vajalikus proportsioonis ei ole kaugeltki sama viljakusega võrreldes sama koostisega mullaviljakusega.
Niisiis, armsad aiasõbrad, käes on nõiaring. Laotanud sõnnikut, kaevanud, kobestanud, kastnud, väetanud, viies mulda uusi stimulaatoreid me tegelikult tapame viljakust. Ning ta püsib miinimumil.
Kuidas on nii, et looduslik muld, mida ei väetata millegagi, toodab tuhandete aastatega biomassi ,aga parimad meie põllud, mida väetatakse igaaastaselt ja nii rikkalikult, ei anna sellega võrreldagi?
Juba peaaegu sada aastat peetakse seda ilmseks, et muld jääb ruttu jõuetuks, kaotab toiteelemendid, ning meie peamine ülesanne on korvata neid puudusi regulaarselt.
Tundub, et tegemist on kõige märkimisväärsema agronoomilise müüdiga !
Eelmise sajandi lõpus rida Euroopa teadlasi tõestasid, et see pole nii.
Agrokeemia õpetas ja õpetab ainult vees lahustuvaid elemente. Muld aga sisaldab ja imab kordi rohkem seotud ja lahustumatuid aineid. Ja asi on selles, et looduslik, aktiivne muld lahustab ja annab seda ammendamatut tagavara edasi taime juurtele. See ongi viljakus.
Aktiivselt hingav muld saab õhust suures koguses lämmastikku, hapnikku, süsihappegaasi ja vett, samuti märgatavas koguses nitraate, ammoniaaki, metaani, vesiniksulfiidi, joodi, fosforit ja orgaanilist tolmu.
Küntud muld, tänu mulla kanalite lõhkumisele, peaaegu ei hinga, ei vaheta atmosfääri gaase, ning ei saa õhust aineid kätte.
VILJAKUS JA MIDA TEHAKSE VALESTI
VILJAKUSE NELI TINGIMUST
1. OPTIMAALNE JA PIDEV NIISKUS. Kui on liiga kuiv, muutub muld tihedaks, aga elu temas praktiliselt sureb, - lõpeb orgaanika lagundamine ja lämmastiku fikseerimine. Liigniiskuses kõik lämbub, ning algab kahjulik hapnikuvaene orgaaniliste jäätmete käärimine (silostumine).
2. ÕHUÕÕNSUSTE JA KANALITE SÜSTEEM, MIS ON SEOTUD ATMOSFÄÄRIGA. Ilma hapnikuta ei toimu lämmastiku üleviimist taimedele omastatavasse vormi (nitrifikatsioon), ei tööta happed, lahustuv fosfor, kaalium ja teised elemendid; ilma kanaliteta muld ei kurna vett (sisemine kaste), ei ela mikroobid, vihmaussid ja putukad.
3. SUVEL PEAB MULD PIDEVALT OLEMA ÕHUST JAHEDAM. Vastasel juhul ei teki sisemiste õõnsuste seintele kastet. Üldse on temperatuuri tõus stress juurtele ja mulla elulisusele.
4. SÜSIHAPPE (H2CO3) LIIG MINERAALIDE LAHUSTUMISEKS. Süsihape tekib süsihappegaasi ühinemisel veega. Ilma temata ei anna alusmuld lahusesse toiteelemente. Nii moodustub juurtele parim keskkond.
1. OPTIMAALNE JA PIDEV NIISKUS. Kui on liiga kuiv, muutub muld tihedaks, aga elu temas praktiliselt sureb, - lõpeb orgaanika lagundamine ja lämmastiku fikseerimine. Liigniiskuses kõik lämbub, ning algab kahjulik hapnikuvaene orgaaniliste jäätmete käärimine (silostumine).
2. ÕHUÕÕNSUSTE JA KANALITE SÜSTEEM, MIS ON SEOTUD ATMOSFÄÄRIGA. Ilma hapnikuta ei toimu lämmastiku üleviimist taimedele omastatavasse vormi (nitrifikatsioon), ei tööta happed, lahustuv fosfor, kaalium ja teised elemendid; ilma kanaliteta muld ei kurna vett (sisemine kaste), ei ela mikroobid, vihmaussid ja putukad.
3. SUVEL PEAB MULD PIDEVALT OLEMA ÕHUST JAHEDAM. Vastasel juhul ei teki sisemiste õõnsuste seintele kastet. Üldse on temperatuuri tõus stress juurtele ja mulla elulisusele.
4. SÜSIHAPPE (H2CO3) LIIG MINERAALIDE LAHUSTUMISEKS. Süsihape tekib süsihappegaasi ühinemisel veega. Ilma temata ei anna alusmuld lahusesse toiteelemente. Nii moodustub juurtele parim keskkond.
Nüüd neist lähemalt :
NIISKUS:
* "Sügav künd lõhub kõdunenud juurte ja vihmausside poolt loodud kanalid, ning peenestab mulla pulbriks, millest peale esimest vihma moodustub tainas, hiljem kuivades kui tellis, ning ta praguneb. Ümberpööratud alusmuld on veel vastuvõtlikum kahjuliku mullakooriku tekkimisele, mis lõplikult pidurdab õhu juurdepääsu mulda... Ja siis valame meie veel ülevalt vett juurde ja tulemuseks on mulla "lämbumine".
Niiskus ja õhk - ei ole eraldi. Tulles läbi juurekanaleid, täidavad vesi ja õhk need koos, ning tasakaalustavad üksteise koguse, hoides soodsaimat olukorda. Kanalid, mis jäävad igaaastaselt maha surnud juurtest, - need on mulla "poorid" ja "kopsud". Ilmselt pole mullas midagi tähtsamat nendest kanalitest. Nad juhivad mulda õhku. Nende seintel on kõige halastamatuma kuuma ajal sisemine kaste, andes niiskust kaks korda rohkem kui sademed. Kanalite kaudu valgub vihmavesi alusmullani, ning ülemine kiht pääseb liigniiskusest. Nende kaudu langeb ka süsihappegaas, ning nendes toimub mineraalide lahustumine.
Aiapidaja põhiline eesmär on hoida seda struktuuri ja selle ühendust õhuga.
Selleks:
NIISKUS:
* "Sügav künd lõhub kõdunenud juurte ja vihmausside poolt loodud kanalid, ning peenestab mulla pulbriks, millest peale esimest vihma moodustub tainas, hiljem kuivades kui tellis, ning ta praguneb. Ümberpööratud alusmuld on veel vastuvõtlikum kahjuliku mullakooriku tekkimisele, mis lõplikult pidurdab õhu juurdepääsu mulda... Ja siis valame meie veel ülevalt vett juurde ja tulemuseks on mulla "lämbumine".
Niiskus ja õhk - ei ole eraldi. Tulles läbi juurekanaleid, täidavad vesi ja õhk need koos, ning tasakaalustavad üksteise koguse, hoides soodsaimat olukorda. Kanalid, mis jäävad igaaastaselt maha surnud juurtest, - need on mulla "poorid" ja "kopsud". Ilmselt pole mullas midagi tähtsamat nendest kanalitest. Nad juhivad mulda õhku. Nende seintel on kõige halastamatuma kuuma ajal sisemine kaste, andes niiskust kaks korda rohkem kui sademed. Kanalite kaudu valgub vihmavesi alusmullani, ning ülemine kiht pääseb liigniiskusest. Nende kaudu langeb ka süsihappegaas, ning nendes toimub mineraalide lahustumine.
Aiapidaja põhiline eesmär on hoida seda struktuuri ja selle ühendust õhuga.
Selleks:
1) mulda ei töödelda sügavamalt, kui 4-5cm
2)muld peab olema pealtpoolt pidevalt kõduga kaetud. Nagu ka looduses. Mulla harimine seisneb umbrohujuurte läbilõikamises lameda lõikajaga. Sellisel režiimil kobestab muld suurepäraselt iseennast, ning tema viljakus "elustub".
3. MULLA JAHEDUS
Vajaliku temperatuuri ja süsihappegaasi loob kõdumultš.
Et vesi kondenseeruks mulla tühemikes, peavad nad olema jahedad. Varjus veel jahedamad. Just seepärast on mets nii vettandev, et seal sünnivad isegi ojad. Siiski on nitrifitseerivatele bakteritele vaja, vastupidi, soojust.
Kuid kui mulda kaevata, on see lahendamatu vastuolu: kevadel kaotab muld kiiresti jaheduse ja kuivab, taimed aga kannatavad lämmastiku puuduse käes, ja meie puistame salpeetrit. Kõdutekk lahendab selle probleemi. Muld, mis on multšiga kaetud, on pikalt, kogu suve, piisavalt jahe. Kõdu soojeneb ise kiiresti, ning temas toimub aktiivne nitrifikatsioon, ning teiste elementide vabastamine, mis mööda kanaleid jõuavad noorte juurteni.
Vajaliku temperatuuri ja süsihappegaasi loob kõdumultš.
Et vesi kondenseeruks mulla tühemikes, peavad nad olema jahedad. Varjus veel jahedamad. Just seepärast on mets nii vettandev, et seal sünnivad isegi ojad. Siiski on nitrifitseerivatele bakteritele vaja, vastupidi, soojust.
Kuid kui mulda kaevata, on see lahendamatu vastuolu: kevadel kaotab muld kiiresti jaheduse ja kuivab, taimed aga kannatavad lämmastiku puuduse käes, ja meie puistame salpeetrit. Kõdutekk lahendab selle probleemi. Muld, mis on multšiga kaetud, on pikalt, kogu suve, piisavalt jahe. Kõdu soojeneb ise kiiresti, ning temas toimub aktiivne nitrifikatsioon, ning teiste elementide vabastamine, mis mööda kanaleid jõuavad noorte juurteni.
. SÜSIHAPPEGAAS.
Kogemused näitavad, et hapete olemasolul lahustuvad fosfaadid 30 korda kiiremini ja teised elemendid - umbes samuti.
Mineraalide lahustamiseks vajalikke happeid eritavad taimejuured ise, samuti mikroobid.
Kuid peamine lahustaja on süsihape, tema allikaks on süsihappegaas.
Seda eritavad hingamisel putukad ja mikroobid ning lagunev orgaanika.
See on vajalik fotosünteesiks: kui tõsta süsihappe sisaldust õhus 15-20%-ni, võib saak paraneda poolteist korda.
Seepärast tehakse kasvuhoonetesse spetsiaalsed põletid, mis tõstaksid süsihappegaasi taset õhus.
Ja siin ongi viga !
Süsihappegaasi liigne kogus lämmatab nitrifikatsiooni.
Selle tasakaalustamiseks vajame suurtes kogustes lämmastikväetist ja nitraate
Ja jällegi on väljapääsuks kõdumultš !
Moodustunud soojas kõdus, langeb süsihappegaas, kui raskem, mööda kanaleid alusmulda, kus jääb süsihappena püsima. Ülesse aga jääb õhk ja toimub aktiivne nitrifikatsioon.
Ühe puidust adra abil, kasvatati fantastilist saaki iidses Mesopotaamias ja Egiptuses. Juba ammu lähevad arenenud maade farmerid üle künnita põlluharimisele.
Aga meie ikka ja endiselt kaevame ja künname !
Kogemused näitavad, et hapete olemasolul lahustuvad fosfaadid 30 korda kiiremini ja teised elemendid - umbes samuti.
Mineraalide lahustamiseks vajalikke happeid eritavad taimejuured ise, samuti mikroobid.
Kuid peamine lahustaja on süsihape, tema allikaks on süsihappegaas.
Seda eritavad hingamisel putukad ja mikroobid ning lagunev orgaanika.
See on vajalik fotosünteesiks: kui tõsta süsihappe sisaldust õhus 15-20%-ni, võib saak paraneda poolteist korda.
Seepärast tehakse kasvuhoonetesse spetsiaalsed põletid, mis tõstaksid süsihappegaasi taset õhus.
Ja siin ongi viga !
Süsihappegaasi liigne kogus lämmatab nitrifikatsiooni.
Selle tasakaalustamiseks vajame suurtes kogustes lämmastikväetist ja nitraate
Ja jällegi on väljapääsuks kõdumultš !
Moodustunud soojas kõdus, langeb süsihappegaas, kui raskem, mööda kanaleid alusmulda, kus jääb süsihappena püsima. Ülesse aga jääb õhk ja toimub aktiivne nitrifikatsioon.
Ühe puidust adra abil, kasvatati fantastilist saaki iidses Mesopotaamias ja Egiptuses. Juba ammu lähevad arenenud maade farmerid üle künnita põlluharimisele.
Aga meie ikka ja endiselt kaevame ja künname !
Toomas Trapido ja Nele Tõniste ütelvad Permakultuuri kohta järgmist :
Oleme harjunud, et elupaika valides läheme maalapile ja asume seal ümberkorraldusi tegema oma nägemusest johtuvalt – tühi maa on selleks, et inimene selle täidaks. Permakultuuri puhul käib asi vastupidi – inimene läheb maa juurde valmisolekuga kuulata selle maa häält ja kohanduda, toimida nii, nagu on hea just sellele maalapile, loodusele ja ümbritsevatele oludele.
Permakultuur jälgib nelja eetilist printsiipi: hoia maad, hoia inimest, jaga ümbritsevaga seda, mis sul üle jääb, ning sea piirang tarbimisele.
See on terviklik, loodust jälgiv ja jäljendav süsteem, mis hõlmab hoolitsemist maa ja inimeste eest, õiglast jagamist. Kõige laiemas mõttes. Hoolitsed oma maalapi, aga ka planeedi eest.
Kiirustades on võimatu permakultuuri teha. See puudutab kogu elamist.
Permakultuur jälgib nelja eetilist printsiipi: hoia maad, hoia inimest, jaga ümbritsevaga seda, mis sul üle jääb, ning sea piirang tarbimisele.
See on terviklik, loodust jälgiv ja jäljendav süsteem, mis hõlmab hoolitsemist maa ja inimeste eest, õiglast jagamist. Kõige laiemas mõttes. Hoolitsed oma maalapi, aga ka planeedi eest.
Kiirustades on võimatu permakultuuri teha. See puudutab kogu elamist.
Aega tuleb võtta.
Kui Sul aega pole, pead küsima endalt, miks ja vaatama, millele Sinu aeg kulub.
Kui Sul aega pole, pead küsima endalt, miks ja vaatama, millele Sinu aeg kulub.
Posts
No comments:
Post a Comment