Nafta ja muud fossiilkütused

"Fossiilkütused" on ühisnimetus põlevatele maavaradele, mis on tekkinud muistse orgaanilise elu jäänuste fossiliseerumisel (kivisüsi, põlevkivi, nafta, maagaas jne).

Fossiilkütuse põletamine saastab atmosfääri oluliselt süsinikdioksiidiga, lämmastikuühenditega, olenevalt kütusest ka väävliühenditega ja paljude muude heitmetega.

Kuna fossiilkütuste taastumine nõuab miljoneid ja miljardeid aastaid, loetakse neid taastumatuteks energiavarudeks ning nende arutut tarbimist tuleks igati piirata ning vähendada.

Kõige kriitilisem on praegu seis naftavarudega, mistõttu üha enam on kõneaineks tulnud mõiste Peak Oil ehk naftatipp.

Termini Peak Oil võttis kasutusele 1950 aastail mõjukas geoloog, professor Marion King Hubbert ning see märgistab punkti naftatootmiskõveral, millest alates tootmine enam suureneda ei saa, vaid hakkab vaatamata suurele nõudlusele hoopiski vähenema.

Põhjuseks maailma naftavarude lõppemine.

Küsimus ei ole selles, millal nafta maakoores otsa saab, küsimus on selles, kaua me seda veel välja saame pumbata. Mingil hetkel tuleb ette piir, kus olemasoleva nafta kättesaamine muutub liialt kalliks ning ka võimatuks.

Suurema osa naftat tootvate riikide naftatipp on juba seljataga (USA jõudis näiteks sinna 1970´te aastate alguses, mõisteti seda aga alles kümmekond aastat hiljem) ning optimistlike prognooside kohaselt saabub globaalne naftatipp umbes aastatel 2020. Seda juhul, kui naftatarbimise hulka võrreldes praegusega oluliselt vähendataks ning võetaks ulatuslikult kasutusele alternatiivseid kütuseid. Paraku näitab statistika, et naftatarbimise maht aasta aastalt vaid suureneb.

Musta stsenaariumi kohaselt, ehk juhul kui naftatarbimine jätkub ka edaspidi samasuguse tõusuga, jätkub meil naftavarusid veel vaid umbes 15-20 aastaks !

Aga mis saab edasi ?

Iga järgnev naftabarrel hakkab maksma üha rohkem, selle kvaliteet aga saab olema järjest madalam, sest kvaliteetne nafta on juba väljapumbatud.

Naftaeksperdid on tuleviku suhtes vägagi skeptilised, kuna on selgunud, et naftat tootvate riikide tegelikud varud on oluliselt väiksemad, kui seda 1980´te aastate lõpul väideti. Tollal suurenesid paljude naftariikide varud paari aastaga kuni 100%, kuid selgus, et see ei olnud seotud mitte uute maardlate leidmisega vaid numbrid lihtsalt valetati suuremaks, et oleks võimalik OPECi uute reeglite kohaselt rohkem müüa.

Täna, aastal 2009, oleme jõudnud hetke, kus enam ei ole mõtet arutada kas või kuidas naftat paremini ja odavamalt kätte saada. Praegu peame juba küsima, kuidas seda vähem tarbida, millal saabub varude lõpp ja mis saab edasi !

Rääkides naftatipust ning sellest, et naftavarud on otsakorral, olen sageli kokku puutnud suhtumisega - mis siis ikka - hakkame kasutama elektriautosid või vesinikautosid, läheme üle alternatiivkütusele ja kõik on korras. Aga kas ikka on !? Kas meil ka tegelikult on olemas see maagiline "alternatiiv" ?

Tsiteerin siinkohal lõiku Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine" :

"...Kas me võiksime hankida energiat kusagilt mujalt kui fossiilkütustest ? Jah, kui meil oleks 50 aastat aega uute süsteemide väljatöötamiseks, ehitades fossiilkütuseid kasutades välja suured taastuvenergiavõimalused ja minnes uutele kütuseliikidele üle sujuvalt. Aga paraku on meil nüüd aega vaid mõned aastad ning ikka veel ei võeta tulevasi probleeme tõsiselt. Paljud inimesed arvavad, et vesinikkütus päästab meid. Ma arvan, et vesinik on väga eha näide enese avalikust lollitamisest. Näide, kuidas inimesed endale valetavad. Meil ei saa ealeski olema vesinikkütusel põhinevat majandust, sest vesinik ei ole kütuse vorm - see on energia säilitamise vorm. Kogu vesinikkütus on ju valmistatud mingi muu kütuse baasil..."

Tõepoolest - vesinikkütuse loomiseks on meil ju vaja vaid elektrit ja vett, lihtne !

Aga et saada elektrit...

Paraku baseerub enamik meie elektritootmisest siiski fossiilkütusel.

Ning kui võtta kogu asi lahti algosakesteks, siis - kust tuleks energia, et neid vesinikautosid ehitada ?

Ühe auto ehitamiseks vajamineva energia tootmiseks kulub ühtekokku üle 10 tuhande liitri naftat ! Millega see asendatakse ? Ja kust tuleb energia, et neid uuel energial töötavaid tehaseid või naiteks vesinikkütuse jaamu ehitada ?

Tsiteerin Epp Petrone raamatut "Roheliseks kasvamine" :

"Inimesed elavad illusioonimullis, et me võtame kõik selle, mis praegu naftal põhineb, ning lülitame selle ümber vesinikule. Niimoodi see ei käi. Kõigepealt tuleb energiat investeerida, et seda tagasi saada. Kui tahate biomassi töödelda ümber diislikütuseks, siis kuidas ja mis energiaga te saate biomassi ?"

Ka etanool ei ole lahenuds, sest selle tootmine raiskab rohkem energiat, kui asi ise väärt.

Biokütus ? See on põllumajanduslikult võimatu, kuna maailmas ei jätkuks selleks piisavalt maad. Teraviljast, millest saab toota ühe autopaagitäie kütust, jätkuks ühe inimese aasta toiduks. Pealegi kulutab biokütuse tootmine (alustades toorme kasvatamisest) ca 30% rohkem energiat, kui lõpptoodang ise.

Ilmselt kõlab see paljudele utoopiana ning teine sama palju hakkab järgmise väite peale muigama, aga kõige parem väljavaade maailmas on praegu Amishitel ning teistel sarnase elulaadiga kommuunidel ja kogukondadel. Kui nafta hind kerkib lähima paarikümne aastaga mõeldamatutesse kõrgustesse ning seeläbi kallinevad ka kõik hinnad, on kogu "arenenud maailm", nagu me seda nimetame, paanikas ning lagunemas, Amishid aga elavad oma õnnelikku elu edasi ja nende jaoks suurt midagi ei muutu !

Praegu võime me nede üle muiata, kuid võibolla aastal 2050 on just nemad oma looduslähedase ning "teeme ja kasvatame ise" eluviisiga meie suurimad eeskujud ja õpetajad. Võibolla isegi varem...

Me ei tea täpselt, mis ootab meid ees 10, 20 või 30 aasta pärast. Fakt on aga see, et ees ootavad suured muutused ning seda peamiselt meie elukorralduses ja tarbimisharjumustes.

Nafta nign teiste fossiilkütuste oluline kallinemine tähendab seda, et ühe enam peab inimene jääma paikseks. Mis tööd hakkad Sina tegema, kui puudub võimalus läbida tööle minekuks pikki vahemaid ning pead oma oskusi rakendama lähiraadiuses ?

***